Sõnaõigus

Proosa

• [Emma:] "Ühelgi abielunaisel pole oma mehe kodus niisugust sõnaõigust nagu minul Hartfieldis; ükski mees ei suudaks mind armastada nii siiralt ja sügavalt nagu mu isa, kellegi jaoks poleks ma nii tähtis kui tema jaoks... Siin olen ma alati esimesel kohal ja siin maksab alati mu sõna."
  • Jane Austen, "Emma". Tõlkinud Urmas Rattus. Kupar 2002, lk 121

• "Lase mulle laud katta, Bazin," sõnas ta.

"Otsekohe, härra."

"Kanapoeg, puljongit ja pudel veini."

"Täna on paastupäev," vastas Bazin.

"Mul on vabastuskiri," vastas d'Artagnan.

Bazin silmitses teda kahtlustavalt.

"Kelleks sa mind pead, papa prussakas?" vihastas musketär. "Kui sina, kes sa oled vaid teener, loodad saada ajutist ordinatsiooni, et oma musti tegusid teha, miks siis mina, kes ma olen sinu piiskopi sõber, ei peaks saama vabastuskirja, mis lubab mul süüa, nagu mu kõht seda nõuab? Bazin, ole minu vastu viisakas, või jumala eest! ma kaeban kuningale ja sinust ei saa iial preestrit. Sa tead ju, et piiskoppide nimetamisel on kuningal sõnaõigus. Jäme ots on minu käes."

Bazin naeratas silmakirjalikult.

• Alexandre Dumas vanem, "Vikont de Bragelonne, ehk, Kümme aastat hiljem". I osa. Tõlkinud Henno Rajandi. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1959, lk 130-131

• Stuudio aken oli saate ajal lahti ja meie helitehnikud uhkustasid, et me oleme ainus raadiojaam maailmas, kus ka ööbikutel on sõnaõigus - võivad vahele rääkida. Seda nad tegidki: stuudioks oli ju vana tähetorn nö paavsti roosiaias. (lk 94, tööst Vatikani raadios)
  • Vello Salo, ""Siin Vatikani Raadio!" Vello Salo lugu", Tallinn: Gallus, 2015