Proosa muuda


  • Tabu abil kehtestatud reeglid on täpselt nii repressiivsed, kui ühiskonna juhtivad liikmed seda neist ootavad.
    • Mary Douglas, "Puhtus ja oht. Mõistete "rüvetus" ja "tabu" analüüs", tlk Triinu Pakk, 2015, lk 28


  • Kellel on kuld, see teeb ka reegleid.
    • Kunstide ja teaduse kuldreegel, Arthur Bloch, "Murphy seadus", tlk Toomas Niit, LR 40/1982, lk 44


  • Kõigi lugude juured ulatuvad looja kogemusse — läbielatu on allikas, millest fiktsioonid oma jõu ammutavad. See ei tähenda muidugi, et romaan oleks autori varjatud biograafia, ent igas fiktsioonis, isegi kõige ohjeldamatuma kujutlusvõime puhul, on võimalik saada jälile alguspunktile, varjatud seemnele, mis on sügavalt seotud kõige sellega, mida loo väljamõtleja on läbi elanud. Ma julgen väita, et sellel reeglil pole erandeid ning et keemilises mõttes puhast algupära kirjanduse vallas ei eksisteeri.
    • Mario Vargas Llosa, "Kirjad noorele romaanikirjanikule", tlk Ott Ojamets, LR nr 15/16 2011, lk 14


  • [Lu-Tze:] "Kuule, selleks reeglid ongi, saad aru? Et sa mõtleksid, enne kui neist üle astud."


  • Ta püüdis seda mõtet maha raputada ning võttis külmkapist kannu valmissegatud apelsinimahlaga. Tema pilk langes kleeplindiga külmkapi uksele kinnitatud sedelile, millel oli revident Jan Bengtssoni number. Küllap istub ta just praegu mõnel Lääne-India saarel palmi all, lahja drink käes. Tema oli viimase kaheksa aasta jooksul vastutanud Brolini Võrede & Turvaväravate raamatupidamise eest, kuni ajani üksteist päeva tagasi, mil kohaliku maksuameti kiri esikuvaibale maandus ning teatas, et firma viimase nelja aasta käibemaksuaruanded puuduvad, ja lisa- ning trahvisummad koos S-E-Bankeni laenuga moodustavad nüüd 1 352 000 Rootsi krooni.
Revident Bengtssoni number oli ilma mingi teateta vait jäänud, ja pärast arvukaid kõnesid - mis ta jõudis võtta, enne kui teda tabas suur halvatus - sai ta aru, et Bengtsson oli nii Solvalla kui Täby võiduajamistel tuntud külastaja. S-E-Bankeni ametnik oli talle kaastundlikult otsa vaadanud ning lausunud, et mõistab, et see on raske, kuid nad ei saa suurt midagi teha. Reeglid on reeglid.



  • Jänkukaka oli, nagu Vimes tähele pani, umbes šokolaadirosina mõõtu - mõte, mis viis ta silmapilkselt tagasi noorusaega: siis ostis ta alati, kui natuke sularaha sai - kunagi mitte päris seaduslikul teel - , mõne viletsa varietee pileti, tagasisaadud müntide eest aga paki rosinaid šokolaadis. Keegi ei teadnud ega tahtnud ka oletada, mis elukad pinkide all ringi sibasid ja krabistasid, aga kõigile sai varsti selgeks väga oluline reegel: kui šokolaadirosinad maha kukuvad, on väga tähtis, et sa neid üles korjama ei hakkaks! (lk 173)
  • Vimes tõstis pilgu oma tuliselt joogilt. "Ma näen, et sa oled omal ajal palju mänginud, Willikins. Kas sa Vaagna-Williamsit juhtusid nägema? Williams oli mingis mõttes väga tõsiusklik, ta elas Kana Ja Tibude Õues oma õdede juures, mängis piljardit paremini kui keegi teine enne ja pärast teda, keda ma näinud olen. Ma võin vanduda, et ta oskas panna kuuli üle laua hüppama, mööda laua serva veerema ja tagasi laua peale kukkuma, täpselt selles kohas, kus tal vaja oli, ja ilusti auku kukkuma." Vimes mühatas mõnust ja jätkas: "Muidugi ütlesid kõik, et see on sohk, aga tema lihtsalt seisis, vagur ja süütu nagu talleke, ja korrutas: "Kuul kukkus nii." Tõtt-öelda ei antud talle peksa ainult sellepärast, et tema mängu vaadata oli tõeliselt hariv. Kord ajas ta kuuli auku nii, et see põrkas tagasi lambikuplilt ja õllekannult. Aga nagu tema ütles, kuul lihtsalt kukkus nii." Vimes lõdvestus ja lisas: "Häda on muidugi selles, et päriselus on reeglid karmimad."
"Just nimelt, komandör," nõustus Willikins. "Seal, kus mina mängisin, oli ainsaks reegliks, et pärast vastasele piljardikepiga vastu pead virutamist pidid sa suutma väga kiiresti joosta." (lk 189-190)