Mario Vargas Llosa

Mario Vargas Llosa (sündinud 28. märtsil 1936 Arequipas) on Peruu kirjanik, 2010. aasta Nobeli kirjandusauhinna laureaat.

Mario Vargas Llosa (2010)

Eesti keeles on temalt ilmunud:

• "Kutsikad", jutustused. Tõlkinud ja järelsõna Jüri Talvet. Loomingu Raamatukogu 1975, nr 5
• "Kapten ja külastajannad". Tõlkinud ja järelsõna Ruth Lias. Eesti Raamat, 1994
• "Lituma Andides". Tõlkinud Ruth Lias, järelsõna Ricardo Mateo Durand. Varrak, 1998
• "Tädi Julia ja kirjamees". Tõlkinud Eva Kolli. Sari "Punane raamat", Tänapäev, 2010
• "Kirjad noorele romaanikirjanikule". Tõlkinud ja järelsõna Ott Ojamets. Kultuurileht, 2011 (LR nr 15/16)
• "Paha tüdruk". Tõlkinud Marianne Ots. Sari "Nobeli laureaat", Eesti Raamat, 2020

"Kirjad noorele romaanikirjanikule"

• See, kelle jaoks edu on peamiseks kutsumust käivitavaks jõuks, näeb suure tõenäosusega oma unistuse luhtumist, kuna ajab segi kirjandusliku kutsumuse ning vajaduse sära ja majandusliku kasu järele, mida kirjandus mõnedele (väga vähestele) kirjanikele annab. Need on kaks erinevat asja. (lk 5-6)
• Pole tegelikult tähtis, millisel põhjusel toimub see tegeliku reaalsuse küsimärgi alla seadmine, mis on minu hinnangul igasuguse kirjandusliku kutsumuse aluseks. Tähtis on, et see lahtiütlemine oleks nii äärmuslik, et annaks jõudu sellele tegevusele — mis on niisama donkihhotlik nagu oda käes tuuleveskitele vastu sammumine —, mis illusoorselt asendab meid ümbritseva elu konkreetse ja objektiivse maailma hapra ning kaduva fiktsiooni maailmaga. (lk 8)
• ... rahumeelse pealispinna varjus on fiktsioonide loomine teatud mõttes vabaduse väljendamine ja võitlemine nende vastu, kes — olgu usklikud või ilmalikud — tahavad seda hävitada. See on põhjus, miks kõik diktatuurid — fašism, kommunism, islami fundamentalism, Aafrika ja Ladina-Ameerika militaarsed despotismid — on püüdnud kirjandust kontrollida, surudes selle tsensuuri hullusärki. (lk 10)
• Kirjanduslik kutsumus ei ole ajaviide, sport või peen mäng, millega vabadel hetkedel tegeleda. See on ainitine ja täielik pühendumine, prioriteet, millest midagi olulisemat olla ei saa, vabatahtlikult valitud teenimine, mis teeb oma ohvritest (oma õnnelikest ohvritest) orjad. (lk 11)
• Flaubert on öelnud: „Kirjutamine on elamise viis.“ Teiste sõnadega, see, kes on teinud enda omaks selle kauni ja jäägitult kaasahaarava kutsumuse, ei kirjuta, et elada, vaid elab, et kirjutada. (lk 11)
• Ei ole olemas varaküpset romaanikirjanikku. Kõik suured ja imetlusväärsed romaanikirjanikud olid alguses õpipoisid, kelle talent küpses tänu visadusele ning veendumusele. Kas pole mitte julgustav, et see, kes kirjutama hakkab, saab eeskuju võtta neist kirjanikest, kes — erinevalt mõnest Rimbaud’st, kes on juba teismeeas geniaalne poeet — oma talendi ise üles on ehitanud. (lk 12)
• Kõigi lugude juured ulatuvad looja kogemusse — läbielatu on allikas, millest fiktsioonid oma jõu ammutavad. See ei tähenda muidugi, et romaan oleks autori varjatud biograafia, ent igas fiktsioonis, isegi kõige ohjeldamatuma kujutlusvõime puhul, on võimalik saada jälile alguspunktile, varjatud seemnele, mis on sügavalt seotud kõige sellega, mida loo väljamõtleja on läbi elanud. Ma julgen väita, et sellel reeglil pole erandeid ning et keemilises mõttes puhast algupära kirjanduse vallas ei eksisteeri. (lk 14)
• Kindel on see, et põhimõtteliselt on fiktsioon pettus — reaalsus, mida ei ole olemas, kuid mis siiski teeskleb, et ta seda on — ja kõik romaanid on vale, mida esitatakse tõe pähe, looming, mille veenmisjõud sõltub ainult sellest, kas romaanikirjanik kasutab efektiivselt neid mustkunsti- ja võlutehnikaid, mis sarnanevad tsirkuse- ja teatrimaagide omadega. (lk 18)
• Ükski teema kirjanduses ei ole hea või halb. Ta võib olla mõlemat, ja see ei sõltu mitte teemast endast, vaid sellest, millise kuju see romaanis tänu vormile, see tähendab tänu narratiivsele struktuurile ja kirjutusele võtab. (lk 19)
• Võib ju öelda, et "Moby Dick" jutustab loo merekarust, kelle kinnisideeks on üks valge vaal, keda ta jälitab kõikides maailma meredes, ning et "Don Quijote" jutustab loo ühe pooleldi hullumeelse rüütli seiklustest ja ebaõnnest La Mancha tasandikel, kui ta püüab korrata rüütliromaanide kangelaste vägitegusid. Kuid kas keegi, kes neid romaane lugenud on, tunneks nendes "sisukirjeldustes" ära need lõputult rikkalikud ja peenekoelised universumid, mille on loonud Melville ja Cervantes? (lk 20)
• See ongi see võimas trikk, mida suured romaanid teha suudavad: panna meid uskuma, et maailm on selline, nagu nad jutustavad, et ilukirjandus ei ole see, mis ta on: põhjalikult lahti võetud ja uuesti kokku pandud maailm, et rahuldada seda jumalatapjalikku (reaalsuse uuesti loomise) iha, mis romaanikirjaniku kutsumust — kas teadlikult või mitte — hingestab. (lk 22)
• Kirjandus on läbinisti kunstlik — suur kirjandus suudab seda aga varjata ning keskpärane toob selle esile. (lk 29)
• Kas Te teate, et Flaubert'il oli stiili osas oma teooria nimega le mot juste. Õige sõna on see ainus sõna, mis suudab ideed täpselt väljendada. Kirjaniku ülesanne on see sõna üles leida. Kuidas kirjanik teab, et ta selle leidnud on? Kuulmise järgi: sõna on õige, kui see kõlab hästi. Selline täiuslik kooskõla sisu ja vormi — sõna ja idee — vahel väljendub muusikalises harmoonias. (lk 30)
• Jutustaja on sõnadest, mitte lihast ja luust olend, nagu tavatsevad olla autorid, ta elab ainult jutustatud romaani raames ja selle jutustamise ajal (loo piirid on ka tema eksistentsi piirideks), samal ajal kui autori elu on palju rikkam ja mitmekesisem, see eelneb ja järgneb romaani kirjutamisele ning isegi kirjutamise ajal ei haara romaan endasse kõike, mis autor on läbi elanud. (lk 31-32)
• Tänapäevases romaanis on jutustaja tavaliselt nähtamatu või vähemasti küllaltki tagasihoidlik, kuid varem surus ta oma kohaloleku vahel nii tugevalt peale, et kui ta lugu jutustas, siis näis, et ta räägib seda iseendale, ning mõnikord tundus koguni, et meile jutustamine on ettekääne, et rahuldada oma määratut vajadust ennast eksponeerida. (lk 38)
• Fiktsioonis või luuletuses on alati element või dimensioon, milleni ratsionaalne kriitika ei küündi. Sest kriitika on mõistuse ja intelligentsuse harjutus, kirjanduslikus loomingus aga astuvad mängu, mõnikord otsustaval määral, intuitsioon, tundlikkus, ettenägemisvõime, muuhulgas ka juhus, mis lipsavad läbi kõige peenemastki kriitilise analüüsi võrgust. (lk 92)