Kutsumus

ProosaRedigeeri

  • [Rasma:] "Kas kunstniku töö on raske?"
"On küll. Kunstilooming peab püüdma tabada kogu looduse ilu."
"Ja muidugi ka inimese ilu. Jah, see peab olema raske. Sellepärast, et homme ei ole ju ükski asi enam see, mis täna, eks?"
"Jah."
"Siis on küll raske. Sama raske kui valguskiirt seina külge naelutada. Või mõnda lõhna."
"Hm. See võib küll nii olla... Peaaegu lootusetu."
"Kuid teie võtate kätte ja julgete seda! Teie julgete! Teie ei tohi öelda — lootusetu, kas teil pole häbi! Miks te kunstnikuks hakkasite?"
"Nähtavasti kutsumus."
"Minulgi on oma kutsumus. Ei, mitu. Kuid neist ei või veel kõnelda. Eriti tollest ühest mitte — see on saladus."
Rasma kadus naerdes pimedusse.


  • See, kelle jaoks edu on peamiseks kutsumust käivitavaks jõuks, näeb suure tõenäosusega oma unistuse luhtumist, kuna ajab segi kirjandusliku kutsumuse ning vajaduse sära ja majandusliku kasu järele, mida kirjandus mõnedele (väga vähestele) kirjanikele annab. Need on kaks erinevat asja.
    • Mario Vargas Llosa, "Kirjad noorele romaanikirjanikule". Tõlkinud ja järelsõna Ott Ojamets. LR nr 15/16 2011, lk 5-6


  • Me peame sageli tegema pragmaatilisi otsuseid, kui meil on pere toita või lapsed. Kui ikka aega ei ole, siis võivad meil olla kõige paremad mõtted, aga need ei pruugi teoseks vormuda. Kutsumus on muidugi kõige alus, aga kuna komponeerimine on väga palju energiat, aega, vaikust ja keskendumist nõudev tegevus, on seda raske teha muude asjade kõrvalt. Kui oled käinud pika päeva tööl, siis enam muusikat kirjutada lihtsalt ei jaksa. Muusika loomiseks peab olema väga selgelt vabaks võetud aeg.
    • Helena Tulve, intervjuu: Mari Hiiemäe, "Tulve: heliloojate käekäik sõltub tellimustest", Postimees, 7. september 2020, lk 18


LuuleRedigeeri

"Vaevata milleks ajusid,
kui maailma juhivad "olud"?" –
Oma "kutsumust" nõnda tajusid
rahva poolt kroonit kolud.