Mirdza Bendrupe

Mirdza Bendrupe (23, oktoober 1910, Līvbērze - 30. juuli 1995) oli läti kirjanik ja tõlkija.

"Piibussaare"

Tsitaadid väljaandest: Mirdza Bendrupe, "Piibussaare", tlk Oskar Kuningas, 1965, Loomingu Raamatukogu nr 51.

Inimene on inimesele hädavajalik.

Nõrgale on hädavajalik tugeva käe toetus, kuid mõnikord on nõrga inimese jõuetus tugevale sama hinnaline, et ta tunnetaks oma jõudu, oma elu tähendust, ja et ta tunneks end kellelegi vajalikuna. Kas pole kinkija rõõm suurem ning puhtam kingisaaja rõõmust?

Surmavaimaks ohuks on üksilduse oht. Iga tee, mis viib eraklusse, kujuneb ummikteeks. Millised oleksidki erakluse välised või sisemised põhjused, on see alati traagiline.

Sest inimene on inimesele vajalik nagu elu ise.

"Saatesõna asemel", lk 3

Õue piirava pistandtara taga kasvavad hiigelpajud. Suvel, kui põliste puude kroonid kattuvad halja lehestikuga, pakuvad pajud mõnusat varju, kuhu põgeneda päikeseleili eest. Talvel kerkib pajuokste võrestik mustendavana ning pahklikuna taeva poole. Öötundidel näib, otsekui oleks iga oks-käpp haaranud kinni mõne vilkuva tähe ega lase seda enam lahti. (lk 5)

Jonāti aias kasvavad ümaraks kaardunud võradega õunapuud ja kobarasse kuhjunud leedu kirsid. Viljapuud on hästi hooldatud, samuti nagu iluaed, mille kitsaste teeradade ääres põletavad nii püsi- kui ka ühe suve lilled õitetules oma üürikest elu. (lk 5)

Keset õue seisab puusalvedega ja vanamoelise vinnaga kaev. Vinna ots, mis sirutub kõrgusse nagu kure kael, paistab juba kaugele. Strellu küla lapsed kinnitavad oma silmaga näinud olevat, kuidas pehmete suvepilvede räbalad jäid Jonāti pika kaevuvinna taha kinni, kuid täiskasvanud muigavad säärast juttu kuuldes. Üht ja sama nägevat ainult laste ja muinasjutuvestjate silmad, kuid muinasjutuvestjaid Strellu külas ei leidu. (lk 5)

Saare tipus kasvavad lopsakad lepa- ja paakspuupõõsad ja okaspajupuhmad, leidub ka toomingaid. Põõsaste vahelt ulatuvad soostunud abajavöödid alla jõeni. Kevaditi punuvad siin mätaste varjus pesi kiivitajad, hiljem süütavad hundikeeled mahlakas rohus oma lillakad laternad, kahvatutelt angervaksadelt levib lõhna kõigisse tuultesse ja varsakapjadel valmivad väikesi kollaseid juustukerasid meenutavad õienupud. (lk 5)

Varakevaditi uhuvad Piibussaare tippu üle kallaste ajava suurvee vood, mis tassivad kaasa jääpanku. Vahel ulatub vesi ja jää ka saare tagaossa Jonāti pajudeni ja laudani.

Mis aastaajal ka saart vaadata, ikka näib seda ümbritsevat õdus rahu. (lk 6)

Ma ei oleks iganes osanud arvata, et nii julgete silmadega inimene võib olla nii pelglik. (lk 7)

Akna tagant möödus tumedais rõivais noor naine. Mind üllatas tema profiili joonte peenus ning puhtus.

"Minu tütar Judīte," seletas Dāvīds mu pilku märgates. Taipasin, et ta ütleb üht, kuid mõtleb hoopis muud.

Ta hääl tundus küllalt selgesti ähvardavat: "Jah, see on Judīte ja ta on ilus, kuid hoidke oma näpud minu tütrest eemale!" (lk 9)

Dāvīds Jonāts hakkas pärima, kust ma Strellu külla tulin, mis inimene ma olen ja kui kaua ma mõtlen siin kandis peatuda. Tajusin iga küsimuse tagant umbusklikku külmust ja tõmbusin sisemiselt tõrksaks, kuid rääkisin siiski viisakalt kõik ära, mida Dāvids Jonāts teada tahtis. Tema kujus ja hääles oli midagi auväärset ning käskivat. Rasma vanaisa nägu tõi meelde Michelangelo Moosese. Säärasele mehele ei saa jätta vastamata. (lk 10)

"Pidin ära uppuma, kallis Judīte! See oli kole romantiline. Ja ma venitasin jalasoone välja. Seal istub külaline. Tema päästis mu elu, ta on kunstnik ja asub meie nurgatuppa elama. Ausõna! Mille üle sa imestad?"

"Ma ei imestagi," naeratas Judīte. "Kas me ei jooks nüüd teed?"

"Hästi tulist teed!" rõõmustas Rasma käsi plaksutades.

"Tahan tulist teed! Uh, ma ei läbe lamada, katsun käia!" (lk 10)

Kui Judīte pärast söömist koos Rasmaga lauda koristas, alustas Dāvīds jälle oma pärimisi. Mind hakkas see uurimine juba ära tüütama. Ütlesin kärsitult:

"Olen kakskümmend kaheksa aastat vana, vallaline. Kuulus kunstnik ma ei ole, kuid loodan selleks saada. Inimesi ma ei söö, võõra oma ei himusta. Aga iseloom on mul küll halb, näiteks ei suuda ma taluda, kui mõni püüab mu mõtteid lugeda." (lk 11)

Nurgatoas ei olnud nähtavasti enam kaua keegi elanud ja seda ei olnud tuulutatud: siin oli kuidagi sumbunud ja rõske. Rasma korraldas:

"Istuge! Nii. Ma sean kohe korda, tuulutan, pühin tolmu ära. Miks te ei vasta poolt sõnagi? Kas olete õnnetu? Ajab päris naerma — mees kui põder, aga mossitab nagu koolijüts, kes on kahe saanud!"

Lobisedes askeldas Rasma tolmulapi ja mitme harjaga toas ringi. Ta nihutas toole, avas akna ja kloppis sealt välja laua ja voodi pealt võetud katteid. Ma silmitsesin tähelepanelikult tuba. See ei meenutanud suurt tuba, kus olin äsja istunud. Siin oli palju tikitud linikuid, raamatuid, maokaid ja peene kaelaga savi- ning klaaskruuse. Seintel rippusid mõned akvarellid. Kuigi need asjad olid paksult tolmunud, õhkus kõigest vaevu märgatavat naiselikkust. (lk 12)

Õhk meie ümber oli tulvil hääli: edelatuul ulus. Jonāti õueaia pajud oigasid, jões pärivoolu ujuvad jääpangad praksusid murdudes ning pudenedes.

"Ja-ah," ümises Jonāts, vahtides vidukil silmadega Suurjõge.

Judīte seisis minu kõrval ja jälgis vaikides, kuidas jää läheb. (lk 13)

[Rasma:] "Mida ma veel tahtsin ütelda? Ärge vanaisaga tülli minge. Tema on haiglane. Ta on selline veidrik, haa... säärane öökull."

"Häbenege!"

"Miks? Tahan, et te saarele jääksite. Ma tahan. Ainult ärge mõelge ei tea mida!"

"Mh?"

"See siin on öökullipesa, eks ole? Mulle on hädasti vaja kahte asja: öökullitiibu ja tulipunaseid kingi kümne sentimeetri kõrguste kontsadega... Öökullitiibu, et vaikselt lennata sinna, kuhu meeldib. Kingi aga sellepärast, et vanaisa niisuguseid ei salli. Need olevat narrikingad." (lk 13-14)

[Rasma:] "Kui te teaksite, kui hea see on, et siin elab veel üks inimene... Ega te pole argpüks? Maailmas on nii palju argpükse."

"See kõlab inetult ja küüniliselt. Kui vana te olete?"

"Kaheksateist. Kuid sel pole tähtsust. Olen vana, hirmus vana. Ma loen palju — aga teie? Ei, teie pole argpüks. Te tulite mööda jääd ja vilistasite — nõnda vilistab ainult see, kelle süda on puhas, kes oma iga sammu puhul teab, mis ta teeb. Tunnistage kohe üles, et see on nii. Kas teate, mis. Ma luiskasin. Juditel polegi peigmeest." (lk 14)

[Rasma:] "Kas kunstniku töö on raske?"

"On küll. Kunstilooming peab püüdma tabada kogu looduse ilu."

"Ja muidugi ka inimese ilu. Jah, see peab olema raske. Sellepärast, et homme ei ole ju ükski asi enam see, mis täna, eks?"

"Jah."

"Siis on küll raske. Sama raske kui valguskiirt seina külge naelutada. Või mõnda lõhna."

"Hm. See võib küll nii olla... Peaaegu lootusetu."

"Kuid teie võtate kätte ja julgete seda! Teie julgete! Teie ei tohi öelda — lootusetu, kas teil pole häbi! Miks te kunstnikuks hakkasite?"

"Nähtavasti kutsumus."

"Minulgi on oma kutsumus. Ei, mitu. Kuid neist ei või veel kõnelda. Eriti tollest ühest mitte — see on saladus."

Rasma kadus naerdes pimedusse. (lk 14)

Kui heitsin laia puust voodisse, tekkis veider tunne, nagu oleks Jonāti maja laev, mis on karmide tuulte võimuses. Kindlasti sellepärast, et väljas läks torm veelgi tugevamaks. Tuul põristas katuseplekil ja kolistas aknaluukide kallal. Jäi mulje, nagu ründaks raju maja neljast küljest korraga. (lk 15)

Jonāti elanikele mõeldes oli mul säärane tunne nagu siis, kui oled parajasti avanud raamatu mõne võõra maa kohta. (lk 15)

Dāvīds seisis jälle akna juures, vaatas jõele ja lausus:

"Õige rahutu jõgi. Hirmus jõgi, mis aina märatseb. Kuid elu on veel hullem."

"Arvate?"

"Maailm on õel. See kihiseb ja kobrutab nagu tõrvakatel. Inimesele, kes soovib vaikselt elada, ei anta rahu — kihisevast katlast kerkib auru, mis salvab silmi ja nina."

Mida ta sellega öelda tahtis? Hm. Selle kohta, kas maailm on hea või halb, on mul omad vaated, kuid ma ei hakka neid välja pakkuma. Pealegi oli Rasma hoiatanud Dāvīdsiga tülli minemast.

"Ausaid inimesi leidub vähe, koguni vähe," ütles Dāvīds. Ta kõneles ühest ning teisest, mul ei olnud just kerge tema mõtteid jälgida. Kuidas ka ei oleks, nii põlastavalt võis ebaaususest rääkida ainult inimene, kes ise on vankumatult aus. See oli kiiduväärt, ja ma tahtsin Jonāti elanikest ainult head mõtelda. Olin rõõmsas tujus, ma ei tea isegi, miks. (lk 16)

Dāvīds vaatas mulle vilksti otsa ja jätkas, sedapuhku kuivemalt ja igapäevasemalt:

"Ärge mõelge, kui ma vahel nõnda torisen, et ma ei ole eluga rahul!"

"Miks ma peaksin nõnda mõtlema?"

Dāvīdsi huuled kõverdusid muigeks:

"Vanasti öeldi: "Kõik valitsus on Jumalast..." Meie, Jonātsid, pole poliitikas tugevad. Ja meilt keegi midagi ei nõuagi. Minu poeg Jēkabs on teetööline. Minia on seatalitaja. Meie ei püüa kõrgeid ameteid. Oleme lihtsad inimesed. Parem on kitsamalt läbi ajada ja seejuures puhta südamega elada. Teie olete muidugi jõukas mees?"

"Ei."

"Kuldkell käerandmel kõneleb nagu teist keelt..."

"Kingitus..."

"Nägus asjake. Mitme kiviga?"

"Pole vaadanud."

"Nii, nii. Kas maalimine tasub end hästi?"

"Kuidas võtta. Materiaalselt mitte väga."

"Nii, nii. Eks ta ole. Kui ikka läbi saab, küll siis... Nüüd on kõik õigust mööda. Et mõni ei ahnitseks liiga palju. Las jätkub kõigile. Kas pole tõsi?"

"Tõsi küll." (lk 16-17)

"Mis tühja! Nüüd võime loba ajada. Nii palju kui kulub. Vanaisa ei kuula kunagi ukse taga, mida teised lobisevad. Meie, Jonātsid, oleme ausad inimesed," rääkis Rasma millegipärast eriti valjusti ning selgelt. Ta kõndis kiiresti, peaaegu tantsides mööda tuba, piiludes aeg-ajalt ukse poole, kustkaudu Dāvīds oli väljunud. Äkki tõmbas ta ukse pärani lahti. Selle taga vilksatas ning kadus kellegi pikk vari. See võis olla üksnes vana Jonātsi vari.

"Näete nüüd ise," hüüdis Rasma, "siin pole mitte kedagi! Mida ma ütlesin? Ha-ha-haa! Siin majas ei kuula kunagi keegi ukse taga! Mitte kunagi!" (lk 17-18)

Judīte lausus mõninga vaikimise järel:

"Ärge pange Rasma narrusi tähele. Väikseke on närviliseks muutunud. Aiandis, kus ma töötan, leidub selliseid väikesi kaktusi." (lk 18)

Õhtu eel saabusid Piibussaarele Rasma ema ja isa. Jēkabsil oli meeldiv nägu, ainult tema kujul puudus õige tugevus, see sarnanes suure nukuga, mis on lappidest kokku õmmeldud ja saepuru täis topitud. Tema pea tundus liiga raskena, kuna ta sooniline kael oli kõhn ja õlad kitsad. Jēkabs oli ilmselt tusane, tervitades ei naeratanud ta kellelegi, mulle ei vaadanud ta isegi otsa.

Ilze oli väheldast kasvu tragi naine käbedate liigutuste ja valjuvõitu häälega. Kui ta naeratas, ilmus tema kollakaspruunide silmade nurkadesse peente kurdude võrk, nagu kõigil inimestel, kel on heasüdamlik ning lahke loomus ja kes sageli naeravad.

Rasma näol ei olnud küll isa või emaga vähimatki sarnasust. (lk 19)