Akvarell

Proosa

Oli Caroline'i sünnipäev ja talle kingiti mõned väga meeldivad asjad. Oma nooremalt õelt Charlotte'ilt sai ta nahast kirjamapi (vähemalt näis see nahksena), millele oli maalitud roosad ja lillad roosid, ning vend Charlesilt peaaegu uue vesivärvikarbi.

"Olen seda vaid veidi kasutanud," märkis Charles, "ta on palju kenam kõigist, mis oleksin saanud sulle oma raha eest osta, ja ma pühkisin kõik värvid puhtaks."

"See on kaunis," ütles Caroline; "ning veel need ilusad pintslid!"

"Ehtsad tuhkrukarvad," sõnas Charles uhkelt. "Nende otsad on nagu nõelad."

"Just," lausus Caroline, pistis need üksteise järel suhu ja vaatas vastu valgust. (lk 3)

"Muidugi," pomises Charles vorsti süües. "Kas onu Charles ei ole armas?" lisas ta selgemini. "Nägin teda öösel unes - ta maalis oma nägu nende värvidega, mis ma Carolile kinkisin, ja siis me pumpasime temasse lõõtsaga õhku, et ta paksemaks läheks."

"Ja kas ta läks?" päris Caroline.

"Ta läks lõhki," vastas Charles lühidalt, "ning sadas kuivanud lehtedena alla."

Järgnes rahulolev vaikus. (lk 17)

Edith Nesbit, "Imeline aed", tlk Anna Mägi, 2001

Luule

Mu kõrval kuivab akvarell,
leht unustatud kodukülast,
on süda järsku nõnda hell
ja avatud. Pilk uitab ülal
pilvetallede karjamaal,
lapsepäevade võlumaal.

Heljo Mänd, "Lapsepõlve radadel", rmt: Heljo Mänd, "Rada viib maanteele", 1960, lk 27-28