Pintsel

Proosa

Pintsel liikus edasi.

"Meeldib? Noh, ma ei tea, miks ei peaks see mulle meeldima? Seda ei juhtu iga päev, et üks poiss saab planku värvida." /---/

"Kuule, Tom, lase ma värvin ka natuke." /---/

"Noh, hea küll. Ei, Ben, see ei lähe siiski. Kardan..."

"Annan sulle terve õuna!"

Tom loovutas pintsli tõrksa ilme, kuid rõõmsa südamega.

Mark Twain, "Tom Sawyer". Tõlkinud Anna Bergmann. Tallinn: Eesti Raamat, 1989, lk 18-19

Oli siis korra jõudnud kätte jaanilaupäev, mida vanasti võrratult pühitseti Võrumaal. Siis, kui päike laskus alla ja metsatukad – kauged ja lähedadki – sulasid pehmesse sinasse, kui nende vahelt järvedelt tõusev udu mähkis nad õrna ööhalli, kui vaid põline Tõrvapalu kangekaelselt kisendas läbi öö, et tema on pime ja must, siis aga muutus taevalaotus. Ta sai roosapehmeks, kuna lääs lõkendas veel kisendavalt. Tollest läänetaeva öö otsa kestvast helgist siis särasidki heledalt Rõuge kiriku torn ja esikülg ning Tõrvapalu kuuskede ladvadki sätendasid, otsekui oleksid kuuskede teravad okkad rebinud ülelendavatelt vareseparvedelt verd, mis jäänud peente pärlitena ladvaharude külge sätendama. Aga mäeladvad, mis kui määratud püramiidid tõusevad kõigest kõrgemale, nendegi harjalagendikel või tiputukkadel mängles eha salapärane helk. Oli kui hooletu pintsliga tõmmat piki valget kasetüve suur punane värvilarakas, oli virutet sinna hoo ja vihaga, et kaselehtedele ja männiokstelegi lennanud piisad.
- Juhan Jaik, "Jaaniöö" kogust "Võrumaa jutud"

Oli Caroline'i sünnipäev ja talle kingiti mõned väga meeldivad asjad. Oma nooremalt õelt Charlotte'ilt sai ta nahast kirjamapi (vähemalt näis see nahksena), millele oli maalitud roosad ja lillad roosid, ning vend Charlesilt peaaegu uue vesivärvikarbi.

"Olen seda vaid veidi kasutanud," märkis Charles, "ta on palju kenam kõigist, mis oleksin saanud sulle oma raha eest osta, ja ma pühkisin kõik värvid puhtaks."

"See on kaunis," ütles Caroline; "ning veel need ilusad pintslid!"

"Ehtsad tuhkrukarvad," sõnas Charles uhkelt. "Nende otsad on nagu nõelad."

"Just," lausus Caroline, pistis need üksteise järel suhu ja vaatas vastu valgust. (lk 3)

Edith Nesbit, "Imeline aed", tlk Anna Mägi, 2001

Ta oli nii vana kunstnik, et ta pintslite pead olid paljad.
- Ramón Gómez de la Serna, "Gregeriiad". Valinud ja tõlkinud Jüri Talvet. LR 2/1974, lk 46

Luule

Ja sõna võttis kuutõrvaja:
"Miks on nii viletsad need meie poed?
Ükskõik kas sa pahandad, palud või poed,
aga osta võid ikka vaid kõike muud
kui pintslit nii pikka, et tõrvata kuud!"

Ain Kaalep, "Kolm ametimeest", rmt: "Muusad ja maastikud", 2008, lk 514-515