Võrumaa
Proosa
muuda- Oli siis korra jõudnud kätte jaanilaupäev, mida vanasti võrratult pühitseti Võrumaal. Siis, kui päike laskus alla ja metsatukad – kauged ja lähedadki – sulasid pehmesse sinasse, kui nende vahelt järvedelt tõusev udu mähkis nad õrna ööhalli, kui vaid põline Tõrvapalu kangekaelselt kisendas läbi öö, et tema on pime ja must, siis aga muutus taevalaotus. Ta sai roosapehmeks, kuna lääs lõkendas veel kisendavalt. Tollest läänetaeva öö otsa kestvast helgist siis särasidki heledalt Rõuge kiriku torn ja esikülg ning Tõrvapalu kuuskede ladvadki sätendasid, otsekui oleksid kuuskede teravad okkad rebinud ülelendavatelt vareseparvedelt verd, mis jäänud peente pärlitena ladvaharude külge sätendama. Aga mäeladvad, mis kui määratud püramiidid tõusevad kõigest kõrgemale, nendegi harjalagendikel või tiputukkadel mängles eha salapärane helk. Oli kui hooletu pintsliga tõmmat piki valget kasetüve suur punane värvilarakas, oli virutet sinna hoo ja vihaga, et kaselehtedele ja männiokstelegi lennanud piisad.
- Juhan Jaik, "Jaaniöö" kogust "Võrumaa jutud"
- Võru maakond evib kaks Eesti kõrgeimat mäge, Vällamäe ning Munamäe, millest viimase vaatetorni tipust avaneb kõige kaugem ringvaade üle riigi. Edasi omab see maakond kõige kaunimat aheljärvestikku seitsme veekogu näol Rõuge kiriku luures; on võtnud enesele kõige rahvusvahelisemad naabrid kodumaa maakondadest, olles piiratud Tartu-, Setu-, Vene- ning Lätimaaga; kujutab enesest kõige lõunapoolsemat jagu Eestist - vastumeelse nihkumisega itta, ja on ajaloos leppinud meie maast kõige kannatusrikkama osaga, kujutades enesest kestva läbikäigu tallermaa Venest tulevatele jõukudele; ta on sealt vastu võtnud ikka esimesed löögid ja saatnud sinna viimsed sajatused - taganevaile peninukkidele järele. Selle tunnistuseks hoiab maakond püsti veel tänapäeval kahte kantsi: Vastseliina ja Kirumpää müüre, näitab Urvastes Uhtijärve kaldal sügavaid kaitsekraave ja risti-rästi kaitsevalle ning säilitab mujal kääpamägesid ja kalmukünkaid, kus puhkavad meie meeste raiemõõgad ja surnute luud. (lk 164)
- Veel loeb see maa oma erinevusteks pinna lainelisuse, mägede, kallakute ja orgude olemasolu, mis loovad kauneid vaateid; oma järvederohkuse, mis alati peegeldavad taevaid, ja põldude isemoodi värvid: rikkalikult õitseb siin linapõlde nende liigutav-õrnas kellukeste sinenduses, kirendab tatranurmi nende lõbusas sitsriide kirjastikus ja õõtsub kõrgeid kanepivarte laike nende harakil peadega, mis teevad näo, nagu oleksid nad väikesed lambiharjad, - mida kõike Põhja-Eesti ei tunne. (lk 165)
- Artur Adson, "Väikelinna moosekant" [1946], rmt: "Neli veskit. Väikelinna moosekant. Ise idas - silmad läänes", Eesti Päevalehe AS, 2010