Vaade

Proosa

Nüüd vilkus jõgi ise majade vahelt ja vahekäikude otsast. Kui lõpuks avanes tõkestamatu vaade, oli jõgi ta silmis ilus. Ei maaliline ega suurustlev, vaid elav ning heasoovlik, looklemas läbi linna talle ajaloo poolt antud mandaadiga. Talle tuli pähe mõte, et jõgi on midagi, millel oli õigus omaette eksisteerida, ning et teda teenindavad kaid ja tänavad kuulusid nii jõele kui ka iseendile.
- Ngaio Marsh, "Constable'i maastik konstaablitega", tlk Mark Sinisoo, 1994, lk 11

Lõbusõit Prateril: Hobuse silme ees avaneb kogu maailm. Kutsarile on maailm hobuse tagumiku suurune. Kavaleri silmis on maailm kutsari selja suurune. Ja jõllitavale rahvahulgale on maailm veel vaid kavaleri näolapi suurune.
- Karl Kraus, "Aforisme", tlk Krista Läänemets, LR 31/1999, lk 34-35

Kosmosesse tuleb saata terve hulk kunstnikke ja loodusteadlasi, fotograafe ja maalikunstnikke, kes pööravad peegli meie poole ja näitavad meile Maad kui ühtainust planeeti, ühtset organismi, mis on elav, habras, õilmitsev, sumisev, täis vaatepilte, täis kütkestavaid inimesi — kõike, mida kalliks pidada. Võib-olla ei lõpeta kodu põhjalik tundmaõppimine kõiki sõdu, kuid suurendab meie imetlust ja uhkustunnet. See meenutab meile, et inimlik kontekst pole pigistav nagu silmus, vaid avar nagu maailmaruum, milles meil on õnn elada. See muudab meie ettekujutust sellest, mis on lähikond. See veenab meid, et me oleme millegi pelkadest riikidest suurema ja sügavama kodanikud, et oleme Maa kodanikud, ühtaegu selle lustisõitjad ja hooldajad, kes teeksid õigesti, kui üheskoos tema probleemidega tegeleksid. Vaade kosmosest pakub meile, evolutsioonilistele maimukestele, esimest korda võimaluse ületada kosmiline tänav, seista ning silmitseda oma kodu ja seda esimest korda selgelt nähes hämmastuda.
- Diane Ackerman, "Meelte lugu", tlk Riina Jesmin, 2005, lk 323-324

Kui ma pärast lihtsat õhtusööki välistrepile lähen, sirab mu pea kohal lugematu hulk tähti. Nad näevad välja, nagu oleks neid käeulatusse suvaliselt laiali puistatud. Mitte nagu korrapärane külv. Isegi planetaariumis ei näe nii palju tähti. Paar tükki paistab eriti suurelt ja kirkalt. Tundub, et kui käsi välja sirutada, siis võib neid puutuda.

See vaade on hingematvalt ilus.

Aga mitte ainult ilus. Mõtlen, et just nii nagu puud metsas, nii on ka tähed taevas elavad ja hingavad olendid. Nad vaatavad mind. Nemad teavad, mida mina seni oma elus teinud olen ja mida ma edaspidi tegema hakkan. Nad teavad kõike viimse kui detailini ja midagi ei jää nende eest varjule. Selle kirka tähistaeva all haarab mind taas paaniline hirm. Matab hinge. Süda puperdab. Olin kogu oma elu elanud nii tohutult paljude tähtede silma all, kuid mina ei olnud neid senini isegi tähele pannud. Ei olnud isegi kordagi korralikult tähtede üle mõelnud. Ja mitte ainult tähtede üle. Kui palju on veel neid asju, mida mina pole tähele pannud ega teadnud? See mõte teeb mind lohutamatult jõuetuks. Kuhu ma ka ei läheks, tuleb see jõuetus minuga kaasa.

Haruki Murakami, "Kafka mererannas", tlk Kati Lindström, 2016 (2. trükk), lk 167

Kivikangru juurest nägi ta Mainlandi kaarduvat põhjaotsa. Franile meeldis see pilt, sest nagu ta ütles, võttis see Shetlandi kokku ühte vaatesse, lageduse ja ilu, merest tuleva jõukuse ja karmi, viljatu maa. Mineviku ja tuleviku. Eemal jääraku otsas paistis Sullom Voe naftaterminal, mis selles kummalises hõbedases valguses paistis peaaegu nõiduslikuna nagu mõni kadunud linn. Kõikjal maa ja vesi ning vees peegelduv maa. Lõuna pool võimsate tuulegeneraatorite rivi, mille tiivad praegu paigal seisid. Allpool Hvidahusi külake, kolm nukumaja ja sadamasild, ning puude varjus peaaegu nähtamatuna Vatnagarthi talumuuseum, mille juurde ta oli jätnud oma auto.
- Ann Cleeves, "Surnud vesi", tlk Lauri Vahtre, 2019, lk 10

Maal oli silmatorkav nagu uus aknaauk, aga selline aken, kust avanes vaade värvi ja kujutlusvõimet täis elule, kaugele hallist tehasekoidust ja täielik vastand pruunidele kardinatele ja pruunile vaibale, mis olid mõlemad mehe valitud, et sealt mustus välja ei paistaks.
- Sarah Winman, "Plekkmees", tlk Mirjam Parve, 2019, lk 10

Kui maal elavatest inimestest on valdav osa linnalise elustiiliga, siis on vähe neid, kes maalist elulaadi ja maastikku taastoodavad. Maapiirkondade elanikkond ei saa koosneda ainult vaate nautijatest.
- Kadri Leetmaa, intervjuu: Airika Harrik, "Inimgeograaf Kadri Leetmaa: Eesti maaelu ei saa kujundada ainult linnaeliit", ERR, 11.06.2020

Muidugi on ka inimesi, kelle elu edeneb kenasti. Käisime eelmisel nädalal puitarhitektuuri žüriiga vaatamas Raplamaal Maidla mõisahäärberi juures asuvat loodusvillat (arhitekt Mari Hunt, 2020). Villa on sisu poolest kämpingumaja: instagrammilikult fotogeeniline astmestikuga majake, kust avaneb suurepärane vaade soisele maastikule. Kuigi ööbimine maksab ligi 300 eurot, pole vaba päeva võimalik kalendrist ühe ropsuga leidagi. Pipedrive'i, Transferwise'i ja Skype'i moodi mängunurkadega eksklusiivbüroodes töötavale IT- ja idurahvale mõeldud luksusonne on Põhjamaades muidugi veel – seal saab hügieeniliselt ja hedonistlikult metsikust kogeda.
- Karin Paulus, "Puhkuse puuslik" Sirp, 23.10.2020

Luule

Nüüd vappub maa, läks mööda viimne vagun
neid vaateid enam tagasi ei saa.
Veel tuleb ronge, aga unimagun
on varisend ja süütult mustab maa.

Nii taevatunnelisse kaovad rongid
ja mahajääjaid ikka leidub neist.
Sa mõtlikuna mööda liipreid longid:
mispärast üks ei oodand ära teist.

Helvi Jürisson, "*** Nüüd vappub maa" (1996) kogus "Sinine kivi", 1998, lk 26

Mu rantšo rõdult on kaunis vaade,
üks neeger põldu künnab härjaga.
Me nahk on valge ja me teame -
me peame kohvis vaid suhkrut segama.

Jaan Tätte, "Kutse Guatemaalasse" (tuntud lauluna Väikeste Lõõtspillide Ühingu esituses)