See artikkel räägib tööriistast õhu puhumiseks; muusikainstrumendi kohta loe artiklist Lõõtspill.

Adriaen van Ostade, "Alkeemik" (1661)

ProosaRedigeeri

  • "Muidugi," pomises Charles vorsti süües. "Kas onu Charles ei ole armas?" lisas ta selgemini. "Nägin teda öösel unes - ta maalis oma nägu nende värvidega, mis ma Carolile kinkisin, ja siis me pumpasime temasse lõõtsaga õhku, et ta paksemaks läheks."
"Ja kas ta läks?" päris Caroline.
"Ta läks lõhki," vastas Charles lühidalt, "ning sadas kuivanud lehtedena alla."
Järgnes rahulolev vaikus. (lk 17)

LuuleRedigeeri

Ärkab tuul,
see vägev sepp.
Seob ette põlle,
tõstab merest hõõguva päikeseketta
sinisele taeva-alasile.
Vaadake, kuidas ta hiigelhaamriga lajatas!
Sädemete vilkad poisikesed
hüppavad merre, kuuselatva,
keerlevad kastepiiskade karussellil.
Tore on!
...
Tuul, tõmba tugevamini oma lõõtsa,
et puri laisalt ei laperdaks!

Päev
peab algama täispurjedega!

  • Helgi Muller, "Kes oskaks maalida...", rmt: Helgi Muller, "Laulud ratastel", 1966, lk 16