Kirsipuu

Kirsipuu (Cerasus Mill.) on roosõieliste sugukonna ploomipuuliste alamsugukonna toompuu perekonna alamperekond. Kirsipuu vili on kirss.

Katsushika Ōi (1800-1866), "Kirsipuud öösel", s.d.
Salvatore Postiglione (1861-1906), "Kirsiaeg", s.d.
Juliette Wytsman (1866-1925), "Kirsipuud õites", s.d.
Alhed Larsen (1872-1927), "Aiamaja õitsvate kirsipuudega", s.d.


ProosaRedigeeri

  • Kõrgeimal kaljunukil polnud Rhododendron Catawbiense (katavba rododendroni) suurtel õienuppudel pea ühtki värvikübet, ehkki orgudes olime kogunud ja näinud seda õites juba paari nädala vältel. Neilt kaljudelt nägime kolme valgeõielist põõsast ja puud all orus õitsemas: Amelanchier Canadensis (kanada toompihlakas), pärismaalaste "kasumari", mille viljad võtsid juba külge punaka tooni; pensilvaania kirsipuu (Prunus Pennsylvanica), graatsiline väike puu, mida katsid õblukeste õieraagudega valged õied, ning kõike kroonivas hiilguses villased lodjapuud (Viburnum lantanoides), selle tohutud hortensialaadsed kreemjad õisikud helendamas tumedate igihaljaste okaspuude vahelt nagu "hea tegu kurjas ilmas".
  • "Hea tegu kurjas ilmas" on viide William Shakespeare'i näidendile "Veneetsia kaupmees" (5. vaatus, 1. stseen, tlk Georg Meri).
    • Anna Murray Vail, "Märkmeid Smythe'i maakonna floorast Virginias, III", Garden and Forest, 17. august 1892, lk 388-389


  • Ja siis nägin ma Kirsiorgu — oo, terve see org valendas üleni kirsiõitest! Org oli valge ja roheline kirsiõitest ning värskest haljendavast rohust. Läbi selle valge ja rohelise lookles hõbelindina jõgi. Miks polnud ma seda kõike varem märganud, kas ma olin näinud tõesti ainult Joonatani?


  • Ema ütleb, et niipea kui saab, teeme majale aia ümber ja istutame palju kirsse. Marjad lastele, luud lindudele, iga oksa külge kaks laulurästast.
    • Asta Põldmäe, "Me ehitame" kogust "Linnadealune muld" (1989), lk 142

LuuleRedigeeri

"Kes need haruldased võõrad
eksinud on minu urgu?
Kelle saadikud, kust kohast
mulle siia tõi nad tuul?

On need lumivalged helbed
vahest lumi? Kuid ei sula!
Imeline lõhn neist õhkub . . .
Kirsiõilmed, jumal küll!

Kirsiõilmed — siin, sel kaljul!
Athos kirsipuid ei kanna!
Öelge, imelised võõrad,
kust te saite siia, kust!

Teie lõhn on imearmas,
lausa südameni tungib,
täidab õnnega mul hinge,
kallist kodu meelde toob.

Oo, kas tulete Ukrainast,
kaugeist kalleist kodupaigust,
kus nüüd üleni on külad
valges kirsiõitest rüüs?"


Nüüd üle kirsipuude, üle terve aia
Üks hele õitepärg kui pehme valge vill
Ning lilla sirelid on küll ja küll,
Neist lõhnu hoovab helgemaid kui vaja.
/---/
Nüüd elu jaoks ma värisedes valvel:
Kui kirsipung mus õitsma puhkeb veri,
Nüüd ainuvalitsus mu hullul südamel.

  • Marie Under, "Sirelite aegu" III kogus "Sonetid". Siuru 1917, lk 9


Ning hõbekuljuseid on naermas õhus.
Kui leerilapsed seisvad kirsipuud,
Kui mõrsjad, keda ehteküllus rõhus,
Nii valged valges, õrnad abitud —
Oh, tuulepeiul abinõu on tõhus
Neid heiduta, kui vilkalt andes suud,
Ta vallandab neil helmeloori veidi
Ja kergitabki pitsilise kleidi.

  • Marie Under, "Stanssid" kogus "Sinine puri" (1918), lk 25


Seesama tahe on ka sirelitel ääremail,
ja kirsivõsa kasvurõõmul ehtsal,
ja käänulise oja veerseil kitseenelail,
ja muinasjutumajaks moondund lehtla.

Sest kõik on õies. Iga oksakene, iga raag
on raske õitsemiseks puhkend härmast.
Suur vaikus hõiskab. Vägev valge maag
on uisa imepuu teind tavalisest pärnast.

  • Muia Veetamm, "Härmatanud Maidla", rmt: "Vee ja liiva joonel", 1974 (lk 45)


Istud kivile aianurgas
kus laps kord Jumalat palus
kirsid pillavad õielehti
kuis see on hea ning valus

  • Jaan Kaplinski, "*** Meel unus mägede taha…" kogust "Uute kivide kasvamine" (1977)

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel