Dāvīds seisis jälle akna juures, vaatas jõele ja lausus:
"Õige rahutu jõgi. Hirmus jõgi, mis aina märatseb. Kuid elu on veel hullem."
"Arvate?"
"Maailm on õel. See kihiseb ja kobrutab nagu tõrvakatel. Inimesele, kes soovib vaikselt elada, ei anta rahu — kihisevast katlast kerkib auru, mis salvab silmi ja nina."
Mida ta sellega öelda tahtis? Hm. Selle kohta, kas maailm on hea või halb, on mul omad vaated, kuid ma ei hakka neid välja pakkuma. Pealegi oli Rasma hoiatanud Dāvīdsiga tülli minemast.
"Ausaid inimesi leidub vähe, koguni vähe," ütles Dāvīds. Ta kõneles ühest ning teisest, mul ei olnud just kerge tema mõtteid jälgida. Kuidas ka ei oleks, nii põlastavalt võis ebaaususest rääkida ainult inimene, kes ise on vankumatult aus. See oli kiiduväärt, ja ma tahtsin Jonāti elanikest ainult head mõtelda. Olin rõõmsas tujus, ma ei tea isegi, miks. (lk 16)
