Käekell

Proosa

Nõnda tilluke oli aeg tema käekellas, et kunagi ei jätkunud tal seda millegi jaoks.
- Ramón Gómez de la Serna, "Gregeriiad". Tõlkinud Jüri Talvet. LR 1974/2, lk 28

Qaanaaqis tundus meile, et käekellad on ilusad. Mõned kütid kandsid neid ehetena. Aga meil polnud mõtteski nende järgi oma elu korraldada.
- Peter Høeg, "Preili Smilla lumetaju", tlk Arvo Alas, Varrak, 1997, lk 250

Margareete lülitab teleri välja ja raadio jälle sisse, sest sealt peaks kohe kostma õige aja signaal. Kui kostab kuues piiks, nendib Margareete, et tema käekell on kolmkümmend seitse sekundit ette läinud, äratuskell kaheksa sekundit taha jäänud, seinakell valetab terve minuti ja köögikell (munakeetmiseks) koguni poolteist. Ta alustab käekellast, vajutab nuppudel edasi-tagasi, kuni käekell absoluutselt õiget aega näitab, siis seab ta selle järele teisedki kellad õigeks. On omaette tore nuppudele vajutada ja näha, kuidas numbrid silmapilk muutuvad. Siis helistab Margareete numbril 005 ja kuuleb, et ajateenistuse öeldud kellaaeg on minuti võrra õigest ajast taga. Aga Margareete ei hakka seda torusse ütlema, sest ta teab, et naisehääl tuleb tegelikult makilindilt.
- Astrid Reinla, "Lühilaineahi", rmt: Astrid Reinla, "Plekk-katus", 1987, lk 13

Harryle jäi meelde Dido suur käekell, eriti sellepärast, et Dido seda edasi kandis, ehkki Harry talle uue kinkis. Detsembri esimesel nädalal valis ta Eldonni juveelikaupluses kitsa rihmaga kella, mis nägi välja nagu lehtkullast. Kuid Dido pani selle ära sahtlisse ning kandis edasi kella, mille ta äi oli rannalt leidnud ja talle randmele libistanud. Oma suure käega keerutas ta seda, nagu mõni teine keerutas sõrmes abielusõrmust. Kell kõlksus vastu lauaplaati, ka helistuudios, kus laud oli kaetud kaleviga selleks, et summutada igat krabinat ja kolksatust.
- Elizabeth Hay, "Hilised õhtud eetris", tlk Urve Hanko, 2009, lk 154-155

Aap on kangesti uudishimulik ja tahab maailma avastada ning asju uurida. Kui ta nõndamoodi uuriks, nagu harilikult lapsed - võtaks asja kätte ja vaataks -, siis poleks ju viga midagi. Kuid Aap ei vaata käte ega silmadega, vaid suu ja hammastega. See tähendab, et ta paneb iga asja, mille ainult pihku saab, endale suhu ja närib oma kahe hambaga. Nii on kõik kohad Aabi hambajälgi ja ila täis ning tihti saavad kannatada ka need asjad, mis on meile olulised. Nagu näiteks issi käekell, Mia prillid ja Antoni matemaatika töövihik.
- Piret Raud, "Kõik minu sugulased", 2017, lk 23