Voog

Luule

Su vetes peegeldub ta silmasära;
  mis kohtub minust möödund laine hooga;
see õnnis voog kaob kaugustesse ära,
  siit läbi enam uneski ei vooga.

• George Gordon Byron, "Stroofid Po jõele", 1817, tõlkinud Märt Väljataga, Vikerkaar 7-8/2004, lk 35-38

/---/
Ei mälesta muud kui kallistuste hoogu,
noore vere põhjani vapustatud voogu
ja kirgedes painduvat pilliroogu -
tuli, kadus kui väehulk lippudega.

• Gustav Suits, "Tuulispää". Rmt: G. Suits, "Luule". Koostanud Nigol Andresen. Tallinn: Eesti Raamat 1992, lk 59

Sa iial võõras polnud. Tume voog
meid sajandite tagant kokku tõi.
Nüüd oled siin. Lööb rõõm kui tormihoog
mind segi, pilku tõstagi ei või.

• Elvi Sinervo, "Tume jõgi" kogus "Kolm naeru on minul". Tõlkinud Debora Vaarandi, 1971, lk 51

Iil vihiseb, voog kohiseb, roog kahiseb,
arg majak lämbumas on musta vette.
Öö taarnast laine laine peale pahiseb,
ma tunnen: kõik nad peatuvad mu ette.

• August Sang, "Öine", kogust "Emajõe unisel veerel", koostanud Udo Uibo, Tallinn: Vagabund, 2003, lk 14

Meie elu, see on meri,
kus on torm ja vaikus koos.
See, kel arg on soontes veri,
hukkub elu võimsas voos.

• Rudolf Rimmel, "See on elu...", TRÜ, 29. aprill 1959, lk 1

Proosa

• Mu silmad olid suletud. Mu ümber oli põhjatu pimedus ja mu mõtted ründasid mind nagu tume, ähvardav voog. Mulle tundus, nagu lamaksin ma jõuetuna ning nõrgana suure jõe kuivanud sängis ja kuuleksin, kuidas kaugeilt mägedelt, kohisevad alla vabanenud vood; tundsin, kuidas nad mulle kosena liginevad, ent mul ei jätkunud tahet ülestõusmiseks ega jõudu põgenemiseks. Lamasin elust väsinuna ja igatsesin surma. Üksainus mõte püüdles minus elu poole — see oli mõte jumalale. Ta tärkas tummas palves. Sõnad ekslesid mu tuhmunud teadvuses, kuid mul polnud jõudu neid palves väljendada:

"Ära ole must kaugel, sest ahastus on ligidal; ep ole ju abimeest."

• Charlotte Brontë, "Jane Eyre". Tõlkinud Elvi Kippasto, 1981, lk 287; Psalmid, 22:12

• Tõde on aga üsna vastupidine: autor ei ole töid täitev lõppematu tähenduste allikas; autor ei eelne oma töödele, ta on kindel funktsionaalne põhimõte, mille abil takistada ilukirjanduse vaba ringlemist, vaba manipuleerimist, vaba kompositsiooni, dekompositsiooni ja rekompositsiooni. Tegelikult, oleme harjunud esitama autorit kui geeniust, kui igavest loomise voogu sellepärast, et tegelikkuses paneme ta funktsioneerima täpselt vastupidisel moel. Võib öelda, et autor on ideoloogiline produkt, kuna me esitame ta vastandina tema tegelikule ajaloolisele funktsioonile. (Kui ajalooliselt kindlaksmääratud funktsioon esitatakse kelleski, kes selle ümber pöörab, tekib ideoloogiline produkt.) Autor on seega ideoloogiline kuju, mis tähistab viisi, kuidas me kardame tähenduse vohamist.
  • Michel Foucault, "Mis on autor?" - New Yorgi Buffalo ülikoolis 1970. aastal peetud ettekanne. Tõlkinud Kairika Kärsna.

• Mõnel inimesel on olemas kuues meel ja mõned ei taipa sellisest asjast midagi. Ma arvan, et minul on see olemas, sest majja astumise hetkel tundsin nahal värelust, liikuvat voogu, mis läks mul mööda selgroogu üles, käsivarsi pidi alla ja tuikas sõrmeotstest välja. Ma peaaegu kiirgasin. Keha mõistab mõnda asja tükk aega enne seda, kui vaim asjale pihta saab.
  • Sue Monk Kidd, "Mesilaste salajane elu". Tõlkinud Johanna Ross, 2008, lk 70

• Vaatasime aknast välja ja pärast pimedust nägime nii palju tulesid, et pidasime neid läheneva Londoni tuledeks. Ainult et sinna me ei jõudnudki. Meile näis, et Inglismaa on ühest servast teise üksainus linn, ilma vahedeta. Hommikul, kui olime viimaks kindlasti ja kaheldamatult kohal, seisime Eustoni metroojaama suudmes, mõeldes, et rong oli just sisse sõitnud ja me võime alla minna siis, kui rahvasumm on kadunud. Natukese aja pärast saime aru, et inimvool ei hõrenegi, et polegi mingit üht kindlat rongi. London oli üleni voog, sel polnud servi, see oli kõikjal. (lk 76-77)
  • Anne Enright, "Kokkutulemine". Tõlkinud Karin Suursalu. Pegasus, 2008

• Koed olid lapse tulekule teed tehes rebenenud. Teda tiriti just­kui tormi sisse. Sünnitus võttis ta keha ja kogu teadvuse ning lõikas ta universumist ära ja kuigi sel hetkel polnud talle miski selgem kui see, et piin tuli tema enda seest, püüdis ta selle eest ära liikuda.

Ta arvas, et sureb.

See oli küll ainus kord, kui ta tõesti nii mõtles. Ja samas, et see pole võimalik.

Aga selles valus oli ka midagi ilusat ja tagantjärele mäletas ta õigupoolest vaid seda osa. Ebamäärane võimas lainetus alakehas ja soe voog, mille peale jalad tõmbusid iseenesest kõverasse ja puusad hakkasid õõtsuma; midagi sellist võis ta nüüd taga igat­seda, et üks jõud, mis on suurem kui ta ise, kannaks ta minema. Ta tahtis olla jääkristall tormis, mull järve jääst vabal hallil vee­pinnal.

• Karolina Ramqvist, "Valge linn", tlk Maarja Aaloe, 2015, lk 27

• Kust me siis tuleme, veeretasin venitamisi. Metskassi sammudest, tervendajate habemetest, mägede jalamilt, karukõõlustest, kala hingeõhust ja linnusüljest. Tundsin oma naiseliku jõu joovastavat voogu, mõtlesin: selle kõik sa saad, kui mind võtad. Võib-olla oleksin pidanud rääkima, et minu sees on ka pime, kohisev koht, torkivad sihisevad kuuseokkad. Võtsin su isa püksiesisest kinni, tema suust kostis oigena kõlav ohe.

Kas enne ei peaks tulema kosjad ja kihlad, ägises ta.

Sa pole vist eriline naistemees.

Ega vist.

• Katja Kettu, "Rose on kadunud". Tõlkinud Kadri Jaanits, 2019, lk 69