Tuleriit

Proosa

• "Kummaline, et meie, kristlaste meelest on nõndanimetatud lihapatt see kõige rängem kuritöö," ütles Zenon mõtlikult. "Keegi ei mõista raevu ja põlgusega hukka jõhkrust, metsikust, barbaarsust, ebaõiglust. Kellelgi ei tule pähe nimetada rõvedaiks neid ausaid kodanikke, kes tulevad homme vaatama, kuidas ma leekides visklen."

Toomhärra kattis näo kätega.

"Andestage, pater," ütles Zenon. "Non decet. Pole sünnis püüda nimetada asju nende õige nimega. Enam ma seda ei tee."

• Marguerite Yourcenar, "Opus nigrum". Tõlkinud Merike Riives. Tallinn: Eesti Raamat, 1982, lk 227

• Nõnda toimus 1471. aastal Baselis kohtuprotsess Kana vastu, kes munes veidralt kirevaid mune. Ta mõisteti tuleriidale kui saatanaga mestis olev. Siinkohal pean enda poolt lisama, et inimeste tölplus ja julmus on piiritud.
  • Olga Tokarczuk, "Aja oma atra läbi koolnute kontide", tlk Hendrik Lindepuu, 2020, lk 167

• Nii on mitte just üllatuslikult mitmed naistega seotud ebausud ajahambale kenasti vastu pidanud. Näiteks vanad egiptlased võisid ju arvata, et must kass toob õnne, ent hiliskeskajal hakkasid läänekristlikus kultuuris levima kiriku algatusel nõiajahid. Tuleriidale saadeti mitukümmend tuhat "nõida", suurem osa neist naised. Musti kasse hakati aga pidama nõidade kaaslasteks, kui mitte nõidadeks endiks. Nii leidis oma otsa palju kasse ning teed ületavast mustast kassist sai halva õnne märk.
  • Jaana Davidjants, "Meie igapäevast ebausku", Müürileht, 11. detsember 2019

Luule

Soove habras-roosa koit
päeva julmal tuliriidal
põles halliks tuhaks maani.

• Marie Under, "Soove koit", rmt: "Uneretk", 1968, lk 31

Mu hinges koos on munk ja sübariit.
Ei tea ma, kumba enam, kumba vähem.
Kesk aja hallust köen kui tuliriit
ja otsin kõige kiuste elulähet.

• Artur Alliksaar, "Autoportree", rmt: "Olematus võiks ju ka olemata olla", 1968, lk 8

Sa varvastes tuikab elu, kuigi sa oled graniit.
Su sõnad on külmad kui gletšer, kuigi sus praksub tuliriit.
Sa suled silmad, et selgemini näha, ja su peopesade pronks-
peegleist purskuvad purunevad elamusjoad.

• Artur Alliksaar, "Hetkede surematus", rmt: "Olematus võiks ka olemata olla", 1968, lk 20