Ehmatus on tunne, mis tekib, kui kellelegi karatakse selja tagant ligi ja karjutakse "Õuhh!".

Joseph Ducreux, "Autoportree kohkunult" (1790ndad)

ProosaRedigeeri

  • — Isa, sõida nüüd ruttu! ütles Arutalu-ema väriseva häälega. — Ei tea, mis meie seal kodus täna veel näha saame!
Ja isa kiirustas hobust nii et vanker auklikul põlluteel aina hüppas. Isagi oli kuuldud sõnumist väga kohkunud. Ega ole siis nali — kogu talu vara ja majapidamine terve pika päeva peaaegu maailma hooleks! Lapsed — noh, need olid ju alles väikesed ja neid ei maksa asjalisteks arvatagi. Ning kes teab, kas veel laste enestegagi midagi halba pole juhtunud, kõik omapead. (lk 64)


  • Lükkan ukse pärani, seisatan välisuksel. Kutsuv vaade on siit. Meie maja on mäekünkal. Paremal pool laiutab väikelinn oma roheluses ja kirevuses, vasakul on järv end põõsastesse peitnud.
Järv on suhteliselt tilluke, aga sügav. Lagunenud sillaga, millelt ainult Mihkel pea ees vette hüppab. Plikad rohkem kihistavad ja kilkavad, pritsivad vett kalda ligidal. Mina teen enamasti sellise näo, et mind kogu see supluskära ei hüvitaja istun raamatuga põõsastes. Aga täna tibutab vihma ja loomulikult pole järve ääres mitte kedagi.
Ainult järve keskel õõtsub mu vanema venna meisterdatud parvekökats, mis poolteist inimest korraga peale võtab. Teritan pilku. Jälle parv kinni sidumata. Ukerdab keset järvelaiku. Näe, keegi veel mingi veidra kompsu parvele unustanud. Ohkan raskelt ja pikalt. Mis mul teiste kompsudega asja, mul vaja Pirtsu-Pilli otsida, et noorem õde enne vanataadi tulekut kindlas kohas oleks.
Keeran välisukse lukku, astun paar sammu mäest alla ja tardun.
Komps?
Parvel?!
Sööstan uuesti trepile. See mügarik kesk vett? Kas tal pole mitte ümber midagi mummulist nagu minu õekese kleit? (lk 9)


  • Sest eks see ole tõsi, et jobusid on maailmas palju. Ja muidugi pole nad kõik mehed. On ka palju kenasid inimesi. Äkki oleks aeg pöörata pilk nende suunas? Kui vaid oskaks. "Ma tahaksin sind nii väga päriselt tundma õppida," rääkis mulle üks meestuttav hiljuti aupaklikult. "See on küll üks tore poiss," rõhutasid sõbradki. Ent meestuttava lause lõppu ma enam ei kuulnud. Vastamisi võimaliku kena inimesega, olin suure ehmatusega juba ammu jooksu pistnud.


  • Ma tegin siin kunagi koolitust õpetajatele mardikommetest, tegime seda Vabaõhumuuseumis. Ma olin just napikalt Tallinnasse tulnud – ja tulevadki päriselt mardisandid pimedas ja ongi pime ja porine. Ja siis üks koolitaja, kui nad hakkavad seal laulma ja kargama, hüppab püsti ja tõsiselt kiljub, et pange elekter põlema! Ta ehmus! Ma vastu, et muidugi, et just 16. sajandi Eesti külad olid maksimaalselt elektrifitseeritud. See on see sama asi, et me kujutame ette, et meil on mingid ülestähendused Jakob Hurda aegadest. Aga kas me suudaks seda mõista? Ma arvan, eriti mitte. Need on niisugused asjad, ma võin seda kirjeldada, aga seda tunnet päriselt ikkagi kätte ei saa.


  • Klassidaam vaatas läbi prillide mulle otsa, naeratas sõbralikult ja küsis:
"Kuidas te, sõbrake, siia sattusite?"
Kujutage vaid ette – ümberringi valitseb vaikus nagu põhjapoolusel. Kõik ootavad ja jälgivad, mida ma vastan, ent mina olen ehmatusest täiesti ja päriselt unustanud, miks ma üle müüri ronisin. Nagu polekski ma ettevalmistusklassi õpilane, vaid "Kapteni tütar", kellega Katariina Suur ise on vestlust alustanud. Ja kõrvad õhetavad nii tugevasti, et sõnad ei taha suust välja tulla...



  • Preili Sokk tammus köögis ringi ja oli nii rõõmus, nagu Väikevend teda veel kunagi polnud näinud.
"Mulle meeldivad samuti nõiad," ütles ta, "sest kui see jõledik poleks eile õhtul akna taga lennanud ja meid ehmatanud, poleks sina, Julius, kunagi mulle kaela langenud ja siis poleks seda kõike kunagi sündinud." (lk 426)