ProosaRedigeeri

  • Lükkan ukse pärani, seisatan välisuksel. Kutsuv vaade on siit. Meie maja on mäekünkal. Paremal pool laiutab väikelinn oma roheluses ja kirevuses, vasakul on järv end põõsastesse peitnud.
Järv on suhteliselt tilluke, aga sügav. Lagunenud sillaga, millelt ainult Mihkel pea ees vette hüppab. Plikad rohkem kihistavad ja kilkavad, pritsivad vett kalda ligidal. Mina teen enamasti sellise näo, et mind kogu see supluskära ei hüvitaja istun raamatuga põõsastes. Aga täna tibutab vihma ja loomulikult pole järve ääres mitte kedagi.
Ainult järve keskel õõtsub mu vanema venna meisterdatud parvekökats, mis poolteist inimest korraga peale võtab. Teritan pilku. Jälle parv kinni sidumata. Ukerdab keset järvelaiku. Näe, keegi veel mingi veidra kompsu parvele unustanud. Ohkan raskelt ja pikalt. Mis mul teiste kompsudega asja, mul vaja Pirtsu-Pilli otsida, et noorem õde enne vanataadi tulekut kindlas kohas oleks.
Keeran välisukse lukku, astun paar sammu mäest alla ja tardun.
Komps?
Parvel?!
Sööstan uuesti trepile. See mügarik kesk vett? Kas tal pole mitte ümber midagi mummulist nagu minu õekese kleit? (lk 9)


  • — Isa, sõida n ü ü d ruttu! ütles Arutalu-ema väriseva häälega. — Ei tea, mis meie seal kodus täna veel näha saame!
Ja isa kiirustas hobust nii et vanker auklikul põlluteel aina hüppas. Isagi oli kuuldud sõnumist väga kohkunud. Ega ole siis nali — kogu talu vara ja majapidamine terve pika päeva peaaegu maailma hooleks! Lapsed — noh, need olid ju alles väikesed ja neid ei maksa asjalisteks arvatagi. Ning kes teab, kas veel laste enestegagi midagi halba pole juhtunud, kõik omapead. (lk 64)