Ent õnneks nägin eemalt pilvena lähemale purjetamas hallipäist klassidaami hallis poolkasukas, peas hõbedane brokaatmüts. Kui ta kohale jõudis, muutusid tüdrukud sedamaid vagurateks inglikesteks. Nihkusid kõrvale, kohendasid oma kasukaid... Tegid reveransse, nii et lumi lendas...
Klassidaam vaatas läbi prillide mulle otsa, naeratas sõbralikult ja küsis:
"Kuidas te, sõbrake, siia sattusite?"
Kujutage vaid ette – ümberringi valitseb vaikus nagu põhjapoolusel. Kõik ootavad ja jälgivad, mida ma vastan, ent mina olen ehmatusest täiesti ja päriselt unustanud, miks ma üle müüri ronisin. Nagu polekski ma ettevalmistusklassi õpilane, vaid "Kapteni tütar", kellega Katariina Suur ise on vestlust alustanud. Ja kõrvad õhetavad nii tugevasti, et sõnad ei taha suust välja tulla...
