Evolutsioon on keerukas, ajuti lõbus ja sedavõrd seiklusrikas, et mind kohutavad vaid vähesed selle tujud või sundused. Meie ilmne vägivallaiha hirmutab, kuid mitte võimalus, et me peame üksteisega feromoonide vahendusel võib-olla huvitavaid, olgugi kavalaid vestlusi. Vaba tahe ei pruugi olla täiesti vaba, kuid tahtlik on see kindlasti, ja ometi näib, et see on üsna veniv mõiste. Nii osavad improviseerijad nagu inimesed oskavad peaaegu igast karist kõrvale põigata. Kui me millegagi tõesti silma paistame, siis piirangutest kõrvalehiilimise ja strateegiate väljanuputamisega, oskusega kõige jõhkrama tõe ees silmi sulgeda, võimega elul kraest kinni haarata ja teda nagu kord ja kohus sakutada. Üsna kindlasti sakutab ta omalt poolt meidki, aga see meid ei takista. (lk 48)
