Nancy Huston

Nancy Louise Huston (sündinud 16. septembril 1953 Calgarys Kanadas) on Prantsusmaal elav prantsuse keeles kirjutav Kanada kirjanik (kes ise tõlgib oma raamatud inglise keelde), esseist ja tõlkija.

Nancy Huston (2008).

"Loomispäevik"

Tsitaadid väljaandest: Nancy Huston, "Loomispäevik", tlk Triinu Tamm, LR 21–24/2016.

• Ma tunnen isiklikult mitut naist, kes on olnud nördinud selle üle, kuidas neid on maailmale vaatamiseks esitatud, enamasti alasti ja hingeldavana mehe romaanis, keda nad on armastanud. Haruharva tõstavad kirjaniku ohvrid avalikult mässu... (lk 47-48)
• Mu närvihaigus õpetas esimestest päevadest peale, kuivõrd hinnaline on elusolend ja kui asendamatu on olevik. Mida tuimemaks jäi mu keha, seda rõõmsamaks läks mu meel; mu sõbrad olid arusaamatuses. Ma ei unusta iial, kuidas ma rõõmustasin, kui Prantsusmaa kuulsaima närviosakonnaga haigla väljapaistev neuroloog mulle teatas: "Võtan teid sisse."

Nii et minuga toimus siis päriselt midagi! Ja midagi tõsist! Ja mina ei saanud midagi teha!

"Ma võtan teid sisse, võtame nii ruttu kui võimalik seljaajuvedelikust proovi; kui see edasi läheb, on varsti kopsud haaratud ja te ei saa enam hästi hingata!"

Puhas rõõm, ma ütlen teile! Olin tõmmatud ägedasse seiklusse! (lk 48)

• Mul olevat seljaajupõletik, mille tekkepõhjus ei ole selge. Aga ma tunnen ennast jumalate soosikuna ja tahaksin olla päikesekiir neile kolmele vangile, kes mu kongi jagavad. Võiksin neid kuulata tundide kaupa... Nendega võrreldes on mul nii palju trumpe — nii palju sõpru! nii imeline tütar! nii ilus keha! need osad kaasa arvatud, mis on tuimad nagu okassea tüükad. Ah, käsivarred, lihased, sirutus ja jõud! Ah, mees, keda ma armastan juba seitse aastat ja kes mind ikka veel armastab! (lk 49)
• Ärritatud minu märkuste elulookesksusest, nähvas üks naiskirjanik mulle lõpuks: "Vähemalt minu puhul pole biograafia enamat kui loomingu põhjasete."

Ilus sõnastus (kas pärineb see temalt endalt?) - ilus ja kurvastav. Modernne, selles pole kahtlust; ja kui põlglik kohalviibijate enamiku suhtes, kes on määratud leppima sellega, et nende igapäevane eksistents on täiesti väärtusetu, kuivõrd seda ei päästa iial Kunsti ime... (lk 51)

• Virginia vihkab seda "naiste pehmust" samavõrd kui Leonard. Mõlemad nad ihkaksid olla puhas vaim. Ja tõepoolest, neil mõlemal on väga vähe ihu: nad on ülimalt kõhnad. Ainult et üks on naine ja teine ei ole. Leonard ei tunne, et tema enda ihu teda ähvardaks või tülgastaks. Ta talub oma kõhnust meelerahus; Virginia aga kannatab anoreksia ja unetuse all. (lk 81)
• Anoreksia, unetus, amenorröa, frigiidsus, hüsteeria — tüüpilised keha/vaimu lõhe sümptomid heast perest pärit intelligentsete noorte naiste juures. Kõik need on naise käsutuses olevad vahendid, millega saavutada vaimu võitu mateeria üle. (lk 81)
• Järelkontroll kinnitab, et 15. veebruar oli tõepoolest aeg pärast veritsemist. Selles olukorras olen võimeline maha lööma veoauto (just nii, tapma veoauto), mis mu teele risti ette jääb, segi peksma BHV kaubamaja väljapanekud kõigi nende valjuhääldeist tulvavate lolluste pärast, taguma peaga vastu seina, et saada see tühjaks kõigest ummistavast tarbetusest. Minutid venivad talumatult, sellal kui tunnid tuiskavad kuristiku tühjusse... (lk 82)
• Sylvia Plath, kes nagu Virginia Woolf jumaldas oma ema, aga tundis, et saab kirjanik olla vaid juhul, kui ta ema väärtustest üle astub (tappes kodukolde ingli). Kes selle vastuolu illustreerimiseks jagas end kaheks vaenupooleks enda sees, kihutas oma vaimu keha vastu. Kes seetõttu tundis end reeturi ja süüdlasena alati, kui lõpetas mõne kirjandusliku projekti. Kes liiati kartis ja vihkas kõiki naiskirjanikke, kes võisid talle varju heita (see ongi kõige ebameeldivam joon nii Woolfi kui Plathi juures). (lk 83)
• Üha enam näib rasedus mulle nagu inimelu mikromudel. See on õppetund aja kohta: selle halastamatu, pöördumatu, ümberlükkamatu ja suhtelise olemuse kohta. Üheksa kuud on ühtaegu pikk ja lühike aeg. Pikk, kui arvestada sekundite hulka, mis on möödunud seda sageli ebamugavat olukorda taludes; lühike kogu elu seisukohast. Aeg, mis pole ei pikk ega lühike - vaid üks kindel aeg - täpselt nagu elu ise. Viha lastesünnitamise vastu on peaaegu alati hirm surelikkuse ees. (lk 84)
• Abstraheerimine on sõna-sõnalt võttes võime hüljata konkreetne, pöörata selg reaalsele, üksikule, käegakatsutavale, et tõusta üleüldise tõe kõrgusse. Mehed — kellele ei öelda, et nende saatus on seotud kui mitte ainult, siis ometi peaasjalikult nende kehaga (selle iluga, viljakusega) — võivad pühenduda sellele tegevusele, elades samas normaalset füüsilist elu. Naised nähtavasti seda ei saa. Et võimaldada vaimu elu, loobuvad nad alati rohkem või vähem ekstreemselt oma keha võimalustest. (lk 151)