Surelikkus

ProosaRedigeeri

  • Surelikkuse küsimuses tuleb olla julge ja lähedastega aus. Me ei saa mööda minna tõsiasjast, et suremine on kohutav ja lein on hind, mida tuleb armastuse eest maksta. Me ei saa näha head, ilma et näeksime vastaspoolt. Selles on midagi transtsendentaalset ja ilusat. Ka filmis näeme keerulist ja ilusat suhet, milles on armastust, usaldust ja vaimukust. On nii valgus kui vari, on surm, aga veelgi enam – on elu. Tusker tahab täiel määral elada ja see on ääretult ilus. Näha elu lõppemas on väga raske, aga üht teiseta ei saa.



  • [Kirke:] "Sa aitasid surelikke," ütlesin ma. "Selle eest said karistada."
[Prometheus:] "Nii on."
"Kas sa räägid mulle, millised surelikud on?"
See oli lapsik küsimus, kuid ta noogutas surmtõsisena. "Sellele ei ole lihtne vastata. Igaüks on isemoodi. Ainus, mis kõigil ühine, on surm. Kas sa tead seda sõna?"
"Tean," ütlesin ma. "Aga ma ei saa sellest aru."
"Ükski jumal ei saa. Nende ihud pudenevad põrmuks. Nende hinged muutuvad külmaks suitsuks ja lendavad allilma. Seal nad ei söö ega joo ega tunne soojust. Kõik, mille järele nad haaravad, libiseb neil käest."
Mu ihu raputas värin. "Kuidas nad seda välja kannatavad?"
"Nii hästi, kui suudavad." (lk 25-26)