Aga Lucat see hääl ei nõrgesta, vastupidi, see paneb ta veel kiiremini jooksma. See meenutab talle neid kordi abuela juures, kui viimane palus tal keldrisse minna ja külmikusse üks pudel ingveriõlut juurde tuua, ja Luca teadis, et ta peab sinna minema ja seda tegema aga abuela kelder oli jube. Isegi kui ta pani kõik tuled põlema ja laulis kogu aeg valju häälega, jõudis ta ainult poolele teele trepist üles tagasi, kui tundis seda jääkülma teadmist, et miski kuri ajab sind taga, et see on täpselt sinu taga, riivab su kukalt, et järgmisel hetkel haarab see sul pahkluust kinni ja tõmbab sind sügavikku. Valjuhääldi tekitab sama tunde, ainult tuhat korda hullema, sest see on päriselt. (lk 278)
