Tagaajamine

Proosa

Enamikul loomaliikidel on emaloomade ükskõiksus kaasasündinud omadus ja paaritumiseks vajalik. Nii ajavad soomusninasarvikud sageli oma elukaaslast mitu kilomeetrit taga. Jälitatavad võivad seejuures karjuda ja kõiki hirmu tundemärke ilmutada, kuid sellest hoolimata valvavad nad hoolega, et tormakas kosilane neid silmist ei kaotaks. Samuti, kuigi mitte nii temperamentselt, ajavad emasloomi taga hirved ja antiloobid.
- Ursula ja Wolfgang Ullrich, "Džungel tulevikuta?", tlk R. Aro, 1973, lk 90

Sellised asjad juhtuvad politsei tagaajamistes alati ja igal pool. Alati sõidab kõrvaltänavalt tagaajajatele ette raske veoauto.

Kui sõidukid asjaga seotud ei ole, siis tuleb mängu riidevarnaga mees. Või kaks meest, kes kannavad suurt klaasitahvlit.

Selle kõige taga on ilmselt mingi salaühing.

Terry Pratchett, "Savijalad". Tõlkinud Allan Eichenbaum, 2005, lk 119

[Vimes:] "Sa olid keerulises olukorras, poiss, ja ma ütlen sulle midagi: mina olen ka. Seda nimetatakse võmmieluks. Just sellepärast mulle meeldibki, kui pahad jooksu pistavad. See teeb kõik nii lihtsaks. Nemad jooksevad ja mina ajan taga. Ma ei tea, äkki see on metafüüsiline või midagi sellist." (lk 154)
Vimes istus natuke koos noore Samiga, kuni enesetunne paremaks läks. Siis küsis ta: "Kuidas sinul on, poiss?"

Pimedusest vastas vaikne hääl: "Ma ütlesin Vilemehele, et ta ei kardaks, sest ta käitub natuke tobedalt."

Sinu isa on samuti tobe, mõtles Vimes, ja ta on tobe tõenäoliselt ka edasi. Aga praegu käib tagaajamine. Mingis mõttes käib praegu tagaajamine. Keda ma taga ajan, see pole esialgu oluline. Oluline on see, et tagaajamine käib. (lk 174)

Mees ajas end rabinal jalule ja vaatas meeleheitlikult ringi.

"Muidugi, te võite jooksu pista, seda te võite tõesti teha," märkis Vimes jutukalt, "aga mõne arvates võib see vihjata, nagu te teaksite, et teil on mingi põhjus, miks jooksu pista. Mina isiklikult usun küll, et igaüks, kelle võmm kinni peab, peaks jooksma nagu kurivaim, olgu ta süütu või mitte, juba põhimõtte pärast. Pealegi on võmmid viimasel ajal nii paksuks läinud, et meil ongi vaja natuke liigutada. Aga pistke jooksu, loomulikult, härra Flutter, kui soovite, sest mina oskan samuti joosta, ja väga kiiresti." (lk 195)

Terry Pratchett, "Tubakas", tlk Allan Eichenbaum, Tallinn: Varrak, 2012

Aga Lucat see hääl ei nõrgesta, vastupidi, see paneb ta veel kiiremini jooksma. See meenutab talle neid kordi abuela juures, kui viimane palus tal keldrisse minna ja külmikusse üks pudel ingveriõlut juurde tuua, ja Luca teadis, et ta peab sinna minema ja seda tegema aga abuela kelder oli jube. Isegi kui ta pani kõik tuled põlema ja laulis kogu aeg valju häälega, jõudis ta ainult poolele teele trepist üles tagasi, kui tundis seda jääkülma teadmist, et miski kuri ajab sind taga, et see on täpselt sinu taga, riivab su kukalt, et järgmisel hetkel haarab see sul pahkluust kinni ja tõmbab sind sügavikku. Valjuhääldi tekitab sama tunde, ainult tuhat korda hullema, sest see on päriselt.
- Jeanine Cummins, "Ameerika pind", tlk Evelin Banhard, 2021, lk 278