Kosilane

Proosa

• Oh, keerlesid juba uue laulu sõnad rätsepa peas: neiu, sa oled nagu päris roos nende puust nikerdatud rooside kõrval! Pärisroosil oli meistrile — meistrile, ütles ta, ja naeratas häbelikult — üks imelik palve. Tal olla tüütu kosilane, vanapoiss Tartu tagant. Ei andvat enam asu ega hingerahu see vanatüütus! Kas ei oleks nüüd meister nii vastutulelik ja teeks selle austaja peale ühe õige toreda ja tabava pilkelaulu? Muidugi olevat piinlik, et tema kui naisterahvas avaldab niisuguseid südameasju ühele võõrale meesterahvale, aga kuna meister olevat nii tõsine ja mõistlik inimene... Sellejuures vaatas ta meistrile otse silma sisse ja läbi silma otse südamesse, ja ta pilk oli nii puhas nagu allikavesi kase varjus. Meister hõõgus üleni — seekord mitte vihast, vimmast ja ägedusest, vaid neiu Roosist, Räisa tagakambrist ja õitsvatest toomedest. Ooh, muidugi saab Roosi-neiu selle laulu! Usaldatagu talle ainult, missugune meesterahvas see tüütu kosilane õieti on, ja siis... "Kõrget kasvu," sosistas Räisa roosilille-taoline peretütar, "mustaverd, mustade vurrudega, uhke ja kõrgi olemisega." (Seda ta ei öelnud, et kõneleb kurje jutte rikastest inimestest ja kipub neid pilkama.) Juhan tegigi laulu. Võib-olla oma elu kõige parema pilkelaulu. Mustast, maiast, karvasest puudlist, kes sörgib Räisa-Roosi kannul ja limpsab keelt — tühja tuult limpsab, sest neiu hell süda tuksub hoopis teisele, jah, hoopis kellelegi teisele... Vaene, maias puudel! Jah, vaene puudel... sest kaks nädalat pärast seda, kui meister oma laulu oli neiule üle andnud ja sooja käepigistuse osaliseks saanud, tänitas seda laulu juba terve vald, varsti terve kihelkond. "Ohohohoo ja ahahahahh-aa," ägati läbi valju, toore naeru, "kas olete te kunagi varem kuulnud, et üks rätsep võib olla koguni nii kerge, et teeb iseenese armutundmusest laulu?" Iseenese peale! Laul sai väga lauldavaks ja Roosi selle läbi väga tähtsaks, talle tuli kosja nahakaupmees linnast, venepoodidest, ja nende pulmaski veel lauldi seda laulu. Aga rätsepal oli tunne, nagu oleks see taevakarva siniste silmadega neiu löönud uued, teravad käärid tema südamesse, sügavale ja jäädavalt.
  • Leida Kibuvits, "Soomustüdruk", 1986, lk 11-12

• 1912. aastal oli maailm veel üsna romantiline. Inimesed nimetasid end elukogenuiks, kuid neil polnud aimugi, mida see sõna tegelikult tähendab. Tütarlastel oli romantiline ettekujutus noormeestest ja noormehed idealiseerisid tütarlapsi. Ometi olime minu vanaema noorusaja vaadetest tüki maad edasi liikunud.

"Kuule, mulle meeldib Ambrose," ütles vanaema mu õe ühe kosilase kohta. "Hiljuti, kui Madge oli üle terrassi läinud, nägin, et Ambrose tõusis püsti ja läks talle järele. Ta kummardus ja võttis sealt, kus Madge’i jalad olid astunud, peotäie kruusa ja pistis taskusse. Minu meelest oli see temast ilus, väga ilus. Kujutasin ette, et see juhtus minuga, kui mina noor olin."

Vaene armas vanaema. Pidime ta illusiooni hävitama. Osutus, et Ambrose oli väga huvitatud geoloogiast ja kruus terrassil oli erilist sorti, mis talle huvi pakkus.

• Agatha Christie, "Minu elu lugu", tlk Laine Hone, 1996, lk 237-238