Leili-Maria Kask

Leili-Maria Kask (31. august 1928 Nõmme – 27. september 1996 Tallinn) oli eesti tõlkija ja toimetaja.

"Tõlkimisest"

Leili-Maria Kask, "Tõlkimisest". Looming 11/1975, lk 1910-1913.

• Kirjandusest kõneldes on kriteeriumid ähmasemad kui muusika vallas. Muusikaline kuulmine kui muusikutegevuse eeldus on väljaspool kahtlust, olgu juttu komponeerimisest või interpreteerimisest. Kui tõsise ja kerge muusika tegijad ja esitajad paljudes küsimustes ka eri arvamusel on, siis igatahes mitte selles, mis tähendab viisipidamine või muusikaline kuulmine. Alles edasi tuleb mängu anne, selle arendamine jne.

Kirjanduse terminoloogias selline ande eelduse määratlus puudub, olgu kõne all ise kirjutamine või interpreteerimine, s.t. tõlkimine. Üldist kirjaoskust kipuvad grafomaanid üldiseks kirjutamisoskuseks pidama ja tõlkimise puhul arvatakse pahatihti, et asi seisab ainult vastava võõra keele (mõnesuguses) oskamises. (lk 1910)

• Et üldlaulupeole pääseda, tuleb koorilauljal läbi käia väga mitmest võimete proovi voorust. Aga tõlkija, kes ometi on solist, võib massitiraažis ajalehe veergudele sattuda üsna juhuslikult. (lk 1910)
• Üks helilooja võib teise teost enda jaoks noodist lugeda, sest nende kood — noodimärgid — on sama. Aga et need noodimärgid teiste jaoks elama hakkaksid, tuleb osata nad mänguriistal kõlama panna. Mänguriist, millel tõlkija mängib, on emakeel, kuid selle kood (= struktuur) on täiesti erinev selle keele struktuurist, milles on loodud originaal: see aga tuleb eesti keeles kõlama panna. (lk 1910)
• Mõned on riskinud tõlkijat kui interpreeti võrrelda näitlejaga või koguni dirigendiga või lavastajaga. Ent selline võrdlemine on väär ja isegi ohtlik. Tõlkijal on vähem vabadusi kui näitlejal, dirigendist või lavastajast rääkimata, ehkki tõlkija, kes ei ole ümberpanija, peab tõlgitavat teost tervikuna tajuma; see taju on aga pigem intuitiivne retseptsioon kui formuleeritav kontseptsioon. Kasutada kõlbab ehk ainult lavastaja—näitleja vahekorra parafraasi: tõlkija peab autoris surema. Tõlkija vabadus on tunnetatud paratamatus: kahe keele erinev struktuur, mille taga on erinevast ajaloolisest kogemusest sõltuv erinev psüühiline laad. Aeg, koht ja tingimused, milles tõlkija ja tema lugejad elavad, annavad tunnetatud paratamatuse, mis dikteerib tõlkija interpreedivabaduse. (lk 1910)
• Ümberpanijad arvavad autori isikupära kaitsvat, väites, et autor ütleb nii. Aga üheksal juhul kümnest ütlevad nii kõik autori kaasmaalased. Tõlkijal tuleb endale selgeks teha ja lugejale edasi anda see üks juhtum kümnest (mis on kõva liiaga võetud, üks sajast oleks tõele lähemal), kus autor ütleb nii, nagu keegi teine enne teda öelnud ei ole. Tõlkimise kunst ja teadus tähendab oskust originaali keele eripärasusi autori eripärasustest eraldada. (lk 1911)
• Erialast kirjandust loevad üsna paljud mitmeski võõras keeles, sest sel juhul on haaratud ainult aju ja eesmärk on informatsioon. Ka ilukirjandust võib vähese keeleoskuse korral lugeda puhtvaimse lingvistilõbuga, kuid see lõbu ei ole laialt levinud. Võimalik on ka emotsionaalne elamus, mis aga täielikult erineb autori kavatsusest: imetlust pälvib see, mis vastavas keeles on harilik ja ainuvõimalik. Võõrkeelse raamatu lugejat võib selline elamus vastava keele õppimisele stimuleerida. Kuid kuri on karjas, kui tõlkija niisama lihtsameelse keeleturistina jääb imetlema temale eksootilist puud, kuigi seal mail (= vastavas keeles) muid puid ei kasvagi: sel juhul viib ta lugeja padriku asemel parki.
• Kaldutakse arvama, et tarbetõlge, ilukirjanduslik tõlge ja luuletõlge on kolm täiesti ise asja. Ei ole. Kõigil kolmel juhul tuleb teos võõra keele struktuurist eesti keele struktuuri üle kanda, ja kui seda pole tehtud, siis ei ole tulemus tõlge, vaid ümberpanek. Kõigil kolmel juhul jääb kehtima reegel: originaal miinus võõra keele eripära võrdub autori stiil. Selle lahutustehte jääki peaks tarbetõlkes kõige vähem ja luuletõlkes kõige rohkem olema. (lk 1913)