Just koorijuhina olen viinud laulu rahva sekka ja tahan koorijuhina pühitseda ka oma 75-ndat sünnipäeva. Ei ole koorijuhi tegevus sugugi vähem loov töö kui komponeerimine ega helilooja tiitel sugugi austusväärsem koorijuhi omast.
Dirigeerimine on muusika lahtimõtestamine käte kaudu. See on omamoodi keel, mida peab valdama. Aga selleks, et üldse midagi ütlema hakata – oma žestikulatsiooni abil –, pead sa enne muusika sisuni jõudma.
Energia hulk, mida me endast väljastame, on erinev. Ja suure koori puhul – nagu on laulupeokoor – tuleb tohutult palju energiat toota ja endast välja anda. Ja see energia olemasolu on juba inimesi mööda erinev. Kellel on seda rohkem, kellel vähem – ja vastavalt sellele hakkab siis suur koor, suur organism reageerima.
Mehed ei pea nii palju vehkima, kuigi mõned vehivad neist kah hullupööra. Aga naisdirigent – selleks, et end üldse maksma panna, peab tõesti liigutama ennast väga aktiivselt.
Kui Soome heliloojalt-dirigendilt Esa-Pekka Salonenilt kord küsiti, mis vahe on olla dirigent või helilooja, vastas ta umbes nii, et kui teda kutsutakse festivalile dirigendina, on tal lennujaamas limusiin vastas. Aga kui heliloojana, siis tuleb tal endal bussiga hotelli sõita.
