Ene Üleoja

Ene Üleoja (sündinud 26. augustil 1937) on eesti koorijuht ja muusikapedagoog.

• Dirigeerimine on muusika lahtimõtestamine käte kaudu. See on omamoodi keel, mida peab valdama. Aga selleks, et üldse midagi ütlema hakata – oma žestikulatsiooni abil –, pead sa enne muusika sisuni jõudma.
• Energia hulk, mida me endast väljastame, on erinev. Ja suure koori puhul – nagu on laulupeokoor – tuleb tohutult palju energiat toota ja endast välja anda. Ja see energia olemasolu on juba inimesi mööda erinev. Kellel on seda rohkem, kellel vähem – ja vastavalt sellele hakkab siis suur koor, suur organism reageerima.
• Mida tugevamaks inimene sisemiselt kasvab, seda enam ta mõjutab enda ümbrust.
• Mehed ei pea nii palju vehkima, kuigi mõned vehivad neist kah hullupööra. Aga naisdirigent – selleks, et end üldse maksma panna, peab tõesti liigutama ennast väga aktiivselt.
  • Rainer Kerge, "Ene Üleoja: "Suure koori juhatamine võtab füüsiliselt läbi. Õlad ja selg on haiged."" Õhtuleht, 4. juuli 2009

• Minu Eesti on olnud linn ja muusika, koorimuusika, mis on täitnud kogu minu elu.
• Ma pole kunagi mõelnud, mis on minu Eesti. See on keel, mida ma oskan ja mida kõnelesid mu esivanemad. Mulle ei meeldi legendid, mida loome oma rahva erilisusest. Oleme üks osa maailmast oma inimlike vooruste ja väärustega.
• Tulemas on laulupeo 150. sünnipäev ja peo motoks on valitud "Minu arm". Arm-armu ja sealt edasi armuline, armuandmine, armulaud jne. Aga sõna "arm" saab käänata ka arm-armi, armiline. Mõlemad tähendused on Eestile sobivad. Meie rahvuskehand ongi sügavalt armiline. Haavu on olnud palju ning mõni haav armistub väga aeglaselt.
• Tänu kellele on meil laulupeod? Saksa pastoritel oli inimlik mõõde südames. Eduard Ahrens koostas eesti keele grammatika. Mulle meeldib, et Kuusallu püstitati talle ausammas. Laulupidude traditsiooni laenasime, vaatasime, et saksa mehed tulevad kokku, laulavad nelja häälega, teeme meie ka.
• Mida ma hindan eestlaste juures, on õppimisvõime, soov väljuda kitsast piirist ja õppida mujalt. Kunstnikud suundusid Pariisi, muusikud Peterburi. See on nagu saatuse iroonia, et meie, kes nii kangesti võitleme rahvusluse eest, ei taha olla tänulikud koha eest, kus on õpitud. Meie rahvusliku muusikalise keele kujundaja Veljo Tormis on õppinud Moskvas.
  • "Saatus on pannud mu siia elama". Eesti Kirik, 28. märts 2018