Harald Laksberg

Harald Alfred Johannes Laksberg (6. mai 1887 Tüki mõis, Tartumaa – 15. august 1963 Frankfurt) oli eesti õpetaja, haridustegelane ja poliitik, Eesti haridusminister 1919. aastal.

Proosa

• Miina Härma loomingus on aga juba valitsemas murrang: see on eestluse, rahvusliku rõhutamine. Ta püüab kõigepealt kukutada saksa lauluseltsi-stiili ainuvalitsust kõige mõjuvama vahendiga – eesti rahwaviisiga. Ning nende haruldaselt kõlava ja haaravalt lihtsa seadega ei ole ta üksnes avanud meie kaunimate rahvaviiside varasalve, vaid ka sisendanud meisse usku eesti helikunsti rahvuslikku omapärasse ja meie rahva vaimsesse energiasse üldse. Ning kes teab, kas ilma Miina Härma "Tuljaku," "Pidu hakkab," "Ehi veli, opi veli," "Tule koju", "Lauliku lapsepõlve" jne. oleksimegi nii jõudsalt sirgunud selleks rahvuslikult häälestatud, iseteadvaks rahvaks, milleks meie praegu oleme kujunenud.
  • Harald Laksberg, "Miina Härma elu ja töö" Postimees, 8. veebruar 1939, lk 5

Tema kohta

• 1919. aasta märtsis tuli tollane haridusminister, endine Eesti noorsoo kasvatuse seltsi tütarlaste gümnaasiumi õpetaja Harald Laksberg esimest korda välja ettepanekuga asutada "rahva kultuuri ja teaduse süvendamise mõttes" Eesti teaduse ja kunstide akadeemia. Minister käis oma ettepanekut tutvustamas Eesti rahva muuseumi (ERM) juhatuse koosolekul 27. märtsil, sest ministri esimene soov oli, et akadeemia alla võiks kuuluda ka ERM "loomis- ja uurimistöö süvenemise otstarbel". Kuid juba sel esimesel laiema ringi arutelul leiti, et akadeemia asutamine on liialt ennatlik mõte, sest pole nii palju vajaliku kvalifikatsiooniga inimesi (ERMi juhatuse protokollid, 1919, ERMi arhiiv, 485–486). Pärast läbirääkimisi muutiski ministri esialgne idee oma kuju ja sisu: asutavasse kogusse jõudis ministri ettepanek asutada kaks asutust: "teaduste asutus ja kunstide asutus". 29. aprillil Asutava Kogu ees oma ettepanekut selgitades rõhutas minister, et need kaks asutust peavad kokku seda kujutama, mis on teistes riikides akadeemiad, kuid et "meil vastavatest jõududest puudus, ei saa akadeemiaks nimetada". Teaduste asutuse ümber taheti koondada teadlased, kes ei tööta ülikoolis. Nende uurimistöö keskpunktis pidi olema Eesti ajalugu, majandus, geograafia, loodus, keel, usk, hingeelu. Kunstide asutuse juurde pidid koonduma kunstnikud, kirjanikud, heliloojad. Mõlema osakonna tegevuskulud pidi katma riik (Asutava Kogu protokollid, 1919, 5, 189). (lk 155–156)
  • Krista Aru, "Teadusmaailm ja avalikkus läbi aegade", rmt: "Teadusmõte Eestis IX: Teadus ja ühiskond", Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia, 2018, lk 148–158