Inerts

Luule

Tuum vastab päikseplekkidele, lahvab siis,
kui kõige piinavam on tema jõuetus -
ta ootustes, ta žestides, kes valis
just selle paiga, mitte mõne teise,
et närivale haavale end paljastada -
inertsusele, enda loomusele.

Ruth Fainlight, "Tulekuninganna" ("Fire-Queen"), Poetry, February 1973, lk 281-282

Nii hõljus ja liikus varsti terve maa oktoobri tõukel. Suurem ja ägedam oli liikumine linnas. Maal oli tõusmine linna järelkajana madalam ja pehmem. Hulk on inertne niisama seismises kui liikumises. On ta kord juba liikvel, siis ei suuda ta ennast ise seisma panna, vaid selleks on vastusurvet vaja. Hulgal enesel puudub mõistus, puuduvad enesetaltsutamise, piiramise närvid ja ta võib omapead liikumises areneda lõpuliku hävimiseni. Hävitamise tuhinas kaotab ta objektiivsuse ja ülevaatlikkuse tunde, ette- ja tahanägemise arusaamise. Mass on samasel juhtumil instinktide mängukanniks saanud, on nagu eksinud kari laanes, kes kaotanud rõhtloodse tasakaalu ja tormab meelesegaduses just vastuoksa. (lk 66-67)
- Marta Lepp, "1905. aasta romantika, järellained, lõppvaatus", 2010