Objektiivsus
keskne mõiste filosoofias, seotud reaalsuse ja tõega
Proosa
muuda- Te usute, et reaalsus on midagi objektiivset, välist, sõltumatult olemas olevat. Te usute, et reaalsus on oma olemuselt endastmõistetav. Kui te petate end mõttega, et te näete midagi, siis te eeldate, et ka kõik teised näevad sedasama, mis teie. Aga ma ütlen teile, Winston, et reaalsus ei ole väline. Reaalsus on olemas ainult inimteadvuses ja ei kusagil mujal. Aga mitte üksikisiku teadvuses, mis võib olla ekslik ja igal juhul kaob peatselt, vaid ainult Partei teadvuses, mis on kollektiivne ja surematu. Kõik, mida partei tõeks peab, on tõde. Võimatu on näha reaalsust teisit kui partei silmade läbi.
- Objektiivsusprintsiipi saab minu arvates rakendada kogu inimkogemusele, kuid sageli tundub see kohatu. Näiteks: mis on Bachi fuuga? Kas see on läbilõikeline invariant või kõigi selle muusikateose trükitud või kirjutatud koopiate, grammofoniplaatide, esitluste helilainete jne ühine sisu?
- Max Born, "Põhjuste ja muutuste loodusfilosoofia" (1949), 10. ptk, lk 125–126
- Tihtipeale öeldakse, et naine mõtleb näärmetega. Mees unustab üleolevalt, et temagi keha sisaldab hormoone ja meessugunäärmeid. Mees tajub oma keha otseses ja normaalses suhtes maailmaga, mida ta arvab mõistvat objektiivselt, pidades samal ajal naise keha takistuseks, vanglaks, kammitsetuks kõigest sellest, mis teda eristab.
- Simone de Beauvoir, "Teine sugupool", tlk Anu Tõnnov ja Mare Mauer, 1997, lk 15
- Moraal on lihtne: ainult erapoolik perspektiiv lubab objektiivset nägemist. Kõik lääne kultuurinarratiivid objektiivsusest on allegooriad ideoloogiatest, mis reguleerivad suhteid selle vahel, mida me nimetame vaimuks ja kehaks, distantsiks ja vastutuseks. Feministlik objektiivsus seisneb piiratud asukohas ja asendiga teadmistes, mitte transtsendentsis ning subjekti ja objekti vahelises lõhes. See võimaldab meil saada vastutavaks selle eest, mida me õpime nägema.
- Donna Haraway, "Situated Knowledges: The Science Question in Feminism and the Privilege of Partial Perspective" ("Asendiga teadmised: Teaduse küsimus feminismis ja erapooliku perspektiivi privileeg"), Feminist Studies 14 (3), Autumn 1988, lk 575-599, lk 583
- Ajakirjanik on inimene, kes tegeleb asjaga, mis pole tema asi. Ja see on väga hea, sest siis on ta objektiivne.
- Kui objektiivse teabe põhjal võib järeldada, et tulemuseks võib olla tõsine ja pöördumatu kahju, tuleks projekt peatada või modifitseerida isegi vaieldamatute tõendite puudumisel. Nii pööratakse tõendamiskohustus vastupidiseks, kuna sellistel juhtudel tuleb esitada objektiivsed ja lõplikud tõendid, et kavatsetav tegevus ei põhjusta keskkonnale ega kohalikule elanikkonnale tõsist kahju. (186)
- Jorge Mario Bergoglio, "Ole kiidetud. Laudato si." Gallus 2018, tõlkija Helve Trumann
- Mina pole ajalugu kunagi teaduseks pidanud. Peab püüdlema maksimaalset objektiivsust nende meetodite ja võimalustega, mis on ajaloolase käsutuses. Subjektiivsus ja objektiivsus tuleb omavahel kokku viia. Objektiivsus tuleb garanteerida kõige rangema metodoloogilise lähenemisega. Esiteks allikakriitika, millesse pole ka ajaloolaste ringkonnas kunagi kahjuks ülemäära tõsiselt suhtutud. Subjektiivsus on aga paratamatu ja vältimatu, seda ei õnnestu inimesel niikuinii ületada või objektiivsuseks maskeerida – seda tuleb varjamise asemel pigem eksplitseerida. Eks me kõik oleme omal moel piiratud. Aga lõpuks on ajaloo näol tegu üksnes jutustusega, mille iseseisev kasutamisväärtus on piiratud. Ent kuna tal on siiski rahvast mõjutav ja arendav funktsioon, peab ta olema tõsiseltvõetav ja kasutatav, aga mitte propagandistlik.
- Enn Tarvel, intervjuu: Alvar Loog, "Ei maksa arvata, et vanus kedagi targaks teeb" Postimees, 1. august 2017
- Ehkki enamik meist mõtleb arvatavasti ikka veel harjumuspäraselt, et vaade ajale kui millelegi objektiivselt lineaarsele, mis ümbritseb kõiki entiteete, kuid on nendest sõltumatu, ongi teaduslikult korrektne nägemus sellest, mis aeg on, peaksime tähele panema, et nüüdisaegne füüsika kaldub pigem nõustuma Eugene Minkowskiga, et "ehkki leidub nähtusi, mis voolavad ajas, nad samas ka sisaldavad aega iseendas" , see tähendab, aja juured ei ole mingis objektiivsuses väljaspool kõiki reaalsuse voole, vaid reaalsuse eri voolud moodustavad seda üheskoos. Seda võiks ehk näitlikustada teistmoodi tõlgendusega kulunud fraasist "aeg on raha": aeg on tõepoolest nagu raha selles mõttes, et ei ole olemas mingit absoluutset, objektiivset raha, kõiki vääringuid saab väljendada üksteise kaudu ning mõõta vahetuskursside kõikumisi ükskõik millise valuutade paari vahel iga kolmanda kaudu, kuid ei ole mingit universaalset alust, millele saaks taandada kõik "raharežiimid", et saada ülevaade nende suhetest täiesti neutraalse mõõdupuu järgi. See ei tähenda, et raha ei võiks täita mingis konkreetses sotsiaalpoliitilises kontekstis arvukaid kvalifitseerivaid funktsioone. Samamoodi on "aeg" mingi protsessi sisemisuse üks tunnus, mitte universaalselt üks ja sama koordinaatide taustsüsteem, millesse kõik süsteemid saab pilgust sõltumatult paigutada ja piiritleda - seetõttu eelistan ma segaduste vältimiseks kõnelda mitte ajast kui niisugusest, vaid ainult konkreetsetest "ajarežiimidest" ehk sisemistest ajalisustest. (lk 174-175)
- Rein Raud, "Olemise voog", tlk Triinu Pakk, 2021
Allikata
muuda- Et objektiivselt mõelda, on vaja olla ainult intellekt, olla vaba kõigest. Eriti aga parteidest.
