Marina Stepnova

Marina Stepnova (neiuna Marina Rovner, vene keeles Степнова, Марина Львовна; sündinud 2. septembril 1971 Jefremovis Tula oblastis) on vene kirjanik, toimetaja ja tõlkija.

"Itaalia õppetunnid"

Marina Stepnova, "Itaalia õppetunnid". Tõlkinud Veronika Einberg. Tänapäev 2015

Kööki tuleb kass, pakitsedes oma pentsikutest toidusõltuvustest (konservhernes, kummelitee, kord jõi salamahti ära pitsitäie portveini, hommikul oli hirmsas vaevas). Rosinaid haistes röögib nõudlikult nagu opositsionäär Bolotnajal. Tuleb jagada, kuid sest pole midagi, ilma rosinateta on kuklid isegi maitsvamad. (lk 5)
Kuklid tuleb kätega ära pudistada, mistõttu on oluline, et need oleksid eilsed, pisut kuivanud. Veel olulisem on meeles pidada, et neid hommikul tee kõrvale mitte nahka panna. Seetõttu lahevad nad leivakasti, kaugemale, et poleks patustamist. Aplus, iharus, ahnus, viha, raskemeelsus, alpus, kõrkus. Pühamees Ignati Brjantsaninov. Pühaduse kilpi ja mõõka täristav. Anna mulle andeks, Issand, sest mina olen ussike, mina olen lojus ja mitte mees, inimeste teotus. Rõõm tutvuda. Mul ka. Protestandid muide asendavad raskemeelsuse laiskusega ja see seletab nii mõndagi. Väga paljut. Sest kristlane, kellel on keelatud norutada, pole vend kristlasele, kellel on keelatud looderdada. Ning selle nimel veristatuid, surnuks piinatuid, pekstuid on terve leegion.

Aamen. (lk 6)

Niisiis, Nikolai Bogdanovits Anke. Anke kook. Ljubov Aleksandrovna Bersile, Tolstoi (Lev Nikolajevitsi muidugi, teised kaks ei tule arvesse) ämmale dikteeritud retsept. Kirjutas üles, must keel pingutusest suust väljas. Mis teil keelega lahti on, Ljubake? Süsi. Kasesüsi. Võttis hõbetangidega spetsiaalsest laekakesest, neelas kramplikult - rudin hammastel, antratsiidipuru, süsiniku ringkäik looduses, mustad kannatavad silmad, kõhnus. Kunagi saame me kõik jälle teemantideks. Miljoni või enama aasta pärast. Aga miks ometi süsi, mis veidrad isud? Kaheksa last. Vanaldane armunäljane mees. Toksikoos. Lõputu toksikoos. Süsi on kõigest ebanormi leebe variant, teised raskejalgsed pugivad niisket krohvi, rabedaid pliiatsisüdamikke, isegi savi. Ema tunnistas kord, et sõi mind oodates seepi - poolläbipaistvat glütseriinseepi, rohelist nagu pudeliklaas. Üksainuke peaaegu ümmargune tükk, sile nagu munakas. Kellegi kingitud. Importkraam. Totaalse defitsiidi ajastu. Säästis niimoodi, et jätkuks kogu rasedusajaks. Kraapis, õrnalt surudes, esihammastega. Nakitses hiire kombel. Sõlmitses midagi enda sees, ehitas, tekitas. Huvitav, millele see seep kulus, mis temast on minuks saanud? Veresooned? Luustik? Hing - seebine, truudusetu, soolaka maitsega? (lk 10)
Õndsad on need, kes ei oska arvutada, sest nad elavad maises külluses ega vaeva pead taevariigiga. Ronige ise oma nõelasilmadest labi. (lk 12)
Lapsi oli tavaks peksta - ikka veel oli tavaks, karistuseks, esivanemate meeleheaks, järeltulevatele põlvedele õpetuseks. Tüdrukutele oli ette nähtud teatud järeleandmine - esimene sooline eelis, üks paljudest. Neid eriti ei kolgitud, kas tõesti hoiti või siis jäeti see õigus tulevasele abikaasale - magusroaks, pärastiseks. Ogarjov oli poiss. Kõigest mõnisada aastat varem tohtinuks isa teda üldse maha lüüa. Omanuks täielikku õigust. Pahet välja juurides. Voorust juurutades.

Keda ei hirmutaks mõte oma lapsepõlve kordamisest, kes ei eelistaks sellele pigem surma? (lk 16-17)

Ema tõstis pika näo, kaame otsekui steariinist. Pleekinud silmad, lõtv suu, pehmed buldogipõsed - kõik vajus, valgus halastamatult allapoole. Isegi tolles vanuses, mil kõik emad on muinasjutuprintsessid, teadis Ogarjov, et tema ema on inetu. Kalk sõna. Väga kalk. Ema kummardus längus seljaga uuesti kviitungite kohale, kohatu küsimus värvi kohta jäi õhku rippuma: ta ei teinud vähimatki katset end kasvõi kuidagi kaunistada, ehkki iga inetu naine teab, et isegi kõige haledamatest jõupingutustest võib mõnikord piisata, et kui mitte Jumalat, siis vähemalt inimesi leebuma panna. Kasvõi inimesi.

Aga ei, ei pumatit, puudrit ega halastust enda vastu.

Ei midagi naiselikku. (lk 18)

Varasem elu tõmbus vaikselt ja aegamooda kahvatuks nagu päevitus, hääbus ja kadus lõplikult, kui Ogarjov sai oktoobrilapseks. Pidulik rivistus, ebaühtlane valgesärgiline karree, terve kamalutäis torkivaid tähekesi, igaühe keskel Lenin. Väikene. Lokkis peaga. Õhetavate kõrvadega Ogarjov seisis ühises rivis ning koges - esimest ja viimast korda oma elus - kokkukuuluvustunnet oma riigiga, väga sooja, lihtsat ja tahumatut nagu külakuhi. Rohkem tal ei õnnestunudki olla kodumaaga üks tervik. Kahju muidugi. Kuid pole midagi parata. Lugupidamine võib olla vaid vastastikune. (lk 24)
Lapse kaastunne on väga üürike. Peaaegu silmapilkne. Liiga palju jõudu kulub lihtsalt kasvamiseks. Oleks ema haiget saanud, oleks Ogarjov koos temaga, tema asemel nutma puhkenud, kohmakale toolile või nurgale laksu andnud - harakale haigus, varesele valu, emme saab terveks, vaikne, kindel loits, marrastusele peale latsatud teeleht, musi, mis võluvael peatab mittesurmava, venoosse verejooksu. Kuid mida oleks ta kaheksa-aastasena saanud täiskasvanu tõelise ahastusega peale hakata? (lk 25)
Hirmus mõelda, missugust süükoormat lapsed endaga kaasa lohistavad, vabatahtlikult, vaikides, kellelegi sõnagi lausumata. Ema suri ära selleparast, et ma mängisin tikkudega. Isa läks ära selleparast, et ma olen inetu tüdruk ja õpin halvasti. Vanemate tülid, ammendunud nafta, valelt poolt tõusnud päike, kolmeliitrise purgi põhjas jäise räsitud tombuna kerra tõmbunud hamster - pole niisugust õnnetust, mida laps ei võtaks enda kanda. Ainult sellepärast, et ta on laps. (lk 27)
Oleks Ogarjov sundinud üheksakümnendatel, oleks temast kahtlemata saanud kurjategija - mitte pisivaras, mitte pätt, vaid just nimelt kurjategija. Ta oli kiire mõtlemisega, vihkas võimu selle mis tahes avaldumisvormis ning oli tige kogu maailma, kaasa arvatud iseenda peale. Ideaalne toitesegu mõttetu mässaja jaoks. Kuid nõukogude kool, ilmetu, piirkondlik, kolme madala korrusega, tuli tusameelse teismelisega silmapilkselt toime kõige lihtsama eliksiiri abil - kõrged moraaliprintsiibid pluss rõõmutu rutiin. Õpilastele taoti pähe nii palju õigeid ja häid asju, et isegi kõige nürimeelsemale indiviidile jõudis lõpuks kohale, et kõige tähtsam, sõbrad, on olla hingelt noor, saa või ise hukka, kuid sõbral appi tõtta, kollektiiv on kõige alus ja emake-kodumaa kutsub. Noorest sekundaarsest inimtoormest pandi koolis vilunult kokku korralikke inimesi, tõesti korralikke, ainult seda tehti enamasti nii, kuidas juhtub ja konveiermeetodil. (lk 28)
Eristuda polnud kombeks. Mitte tol ajal, mitte tolles vanuses, mitte tolles elurajoonis. Sellistele, kes polnud nagu teised, anti peksa - lihtsameelselt, tugevasti, isegi mitte kurjalt. Lihtsalt selleks, et anda õpetust, painutada ühise pulga alla. Suhtelise rahu tagas ainult hallus. (lk 30)
Mida vaene inimkond küll ilma suguhormoonideta teeks? Haavatud eneseuhkus pakitses ka päeva möödudes ja veel teisegi, nii et Ogarjov, väsinud Netotška punase kukla vahtimisest (Tizian tegi ikka veel haiget, ei tahtnud kuidagi lahti lasta), kõmpis raamatukokku. Lugejakaardi peale valja antud "Netotška Nezvanova" osutus oodatult hirmigavaks (Dostojevskit Ogarjov muide ei hakanudki kunagi armastama ning eriti ärritas teda see, et kõik selle neurootilise autori tegelased lakkamatult nuuksusid ja viskusid põlvili). "Vennad Karamazovid" läbis ta puhta mehisuse peal nagu Suvorovi sõdur lumme mattunud mäekuru, kuid õnneks Ogarjovi tuhinast heldinud raamatukoguhoidja (riidest kannikesed revääril, prillid, saabumata jäänudki punased purjed) halastas ja söötis talle esmalt ette Tolstoi (loomulikult tollesama, ainsa, Levi), seejärel Bunini, aga edasi hakkas Ogarjov juba ise veerema, kiirust aina kasvatades nagu õnnelikus unenäos, jättes Moskva, oma viletsa töölisrajooni, isa, endise iseenda, debiilsevõitu juhmardi üha kaugemale seljataha. (lk 31)
Malja kummardus tumeda, õlijalt läikiva lõuendi juurde, silmitses hämmeldunult järjekordse Danae jalge ees lamavat lontkorvalist vallatut isaskoera. Sügavad siidised voldid, muretus, kaelarihm, turi, küünised. Kõik see oli hulk sajandeid tagasi surnud, põrmuks saanud, otsa lõppenud. Kõik see polnud kuhugi kadunud. (lk 34)
Nii näiteks "Sõda ja rahu", mis hämmastas teda, nagu mõnikord hämmastavad keskaegsed kirikud, lihtsad, hiiglasuured, valgusest ja ajast pakatavad, oli õpiku jargi mingisuguse sogase "rahva idee" väljendaja, seevastu kõige tähtsamast ja huvitavamast polnud sõnagi. Tõsi, Ogarjov kord üritas tunnis räkida sellest, mis oli teda romaanis ilmselt kõige rohkem liigutanud ja puudutanud. Mitte Anatoli Kuragini äralõigatud jalg, mitte kavalergardide rünnak (tuhanderublastel ratsudel kappavad hiilgavad, rahakad noorukid, iludused, kellest jäi ellu ainult kaheksateistkümmend inimest), mitte Nataša Rostova, keda ta algusest peale ei sallinud, nagu võib mitte sallida vaid nooremat õde, vaid pühapilt. Noh, see hõberaamis pühapilt, mille vürstitar Marja riputab Andrei Bolkonski kaela raamatu alguses. Aga lõpus votavad soldatid haavatud vürsti kaelast ara juba kuldraamis ja kuldketiga pühapildi - ning see Tolstoi väike ebatäpsus oli nii ere ja uskumatu tunnistus romaaniaja võimsast käigust, et Ogarjovil tõusid õudusest ja õnnest küünarvartel karvad püsti. (lk 39)
Südikad, valjuhäälsed, lihtsalt jultunud hõivasid kergusega kõik paremad kohad, ja mitte mingisugune üleilmne õiglus ei toiminud seal, kus käiku läksid tugevad küünarnukid ja sama tugev, kuulikindel enesearmastus. (lk 40)
Mõttetuid illusioone mittehellitav Ogarjov, jumala abiga juba täiskasvanu, ei jõudnud ära imestada, kuidas tuhanded inimesed ei suuda mõista, kui palju väärikust on vaikimises. See oli ju nii ilmne - kõige valjemini kõmises just tühi trumm. Ausus, tõde, usk, mehisus, anne - kõik parim, millega inimene võis uhkustada, eksisteeris hääletuses, peatumatu, vähestele nähtava ja ainult seetõttu tulemusliku töö tummuses. Oma geniaalsusest pröökav Nabokov, päevas sadu postitusi pritsiv Lev Tolstoi - nüüd ma sõin, nüüd ma sittusin, nüüd purskasin välja aforismi. See oli võimatu. Füüsiliselt võimatu. Facebooki tasus valja mõelda üksnes selleks, et näidata meile meie tõelist ülevust. Viljatute praalijate ajastu. Tühi, räpasevõitu ja tahuline nagu teeklaas. (lk 40-41)
Jumalal polnud kunagi kahju kulutada aega pisiasjade peale, detailide peenele sobitamisele, üksnes Temale nahtavate armsate tühiasjade tarvis. Mida üksi evolutsioon väärt oli, heldeke, raske oleks leida ümberlükkamatumat argumenti Jumala olemasolu kinnituseks. See igale loodusteadlasele nähtav imeline hoolikas töö - ühekambriline süda, kahekambriline, kolmekambriline, lõpuks neljakambriline - aga vaat selle mõtlesin ma vahvasti välja, hea mõte, katsume veel natuke keerata ja vaatame, mis välja tuleb. Tere, krokodill! Just sinu südame peal ma harjutasingi, luues esimest inimest. Lai töölaud, miljonid aastad hämmastavalt täpset tööd, õlgades mõnus kondivalu, karedad sõrmed, käsitoolise ja professionaali sõnatu uhkus. (lk 42-43)
Võib mitte uskuda vaenlase olemasolusse. Isegi mitte surma. Kuid mitte kunagi ei tohi alahinnata Jumalat. (lk 52)
Mis tahes sekkumisele - milline see ka polnud - andis inimorganism ühese vastuse. Ja arsti esmane ülesanne oli näha seda vastust. Me ei pruugi kunagi teada saada, mis juhtus, kuid me näeme alati seda vastust. Inimene tõrjub kõike mittevajalikku - see on meie vastus maailmale, meie ainuvõimalik dialoog temaga. Ainus, mis me oskame Jumalale öelda, on "ei". (lk 60)
Pärastpoole läks halvemaks, veel halvemaks ja päris täbaraks. Isa algul eemaldus nagu täht, seejarel osutus täht kurjaks, tegi läbi kõik spektraalse evolutsiooni piinarikkad etapid - sinisest hiiglasest valge kääbuseni ja edasi musta auguni, absoluutse tühjuseni. Ainult et see tühjus ei tõmmanud endasse kõike elavat, vaid tõukas vastupidi eemale, tõukas endast eemale niimoodi, et Ogarjov ja ema lendasid järjest kaugemale, kuni ületasid sündmuste horisondi, mille taga lakkas must auk nähtav olemast, mille taga oli lihtsalt valgus, võõras, moondunud, külm, eikusagilt eikuskile lendav. Ilmselt just siis tekkiski see täidlane meeldivanäoline ning isa lihtsalt lakkas neid, Ogarjovi ja ema, armastamast. (lk 77)
Siin ma seisan, Issand, sinu ees ja naeran. Ning mu käed on steriilsed, aga süda on vaba hirmust ja kaastundest. Kui ei taha aidata, palun Sind - ära lihtsalt sega.

Ogarjov. Doktor Ogarjov. 30 aastat vana. (lk 81)

Šustrik oli, nagu peagi selgus, maiasmokk ja ilmutas nõrkust enneolematute neidude vastu, kes olid sama haruldased kui ükssarvikud. Tähendab, et pikkust oleks vähemalt meeter kaheksakümmend, jalad algaksid kõrvade juurest ja tissid oleksid vähemalt number kuus. Ja modellilik välimus. Kaine mõistus ja meditsiiniharidus ütlesid, et see pole võimalik. "Viiskummend kilo ligi kahemeetrise pikkuse juures pole isegi mitte asteenia, Olegõtš," püüdis Ogarjov tögamisi selgeks teha. "See on düstroofia. Aga number kuus tissid on rasv. Palju rasva. Väga palju. Pluss paar piimanääret. Rasv ei saa sedasi ühte kohta koguneda. Lülita pea sisse. Sa oled ju arst."

"Mine tead kuhu,” porises Šustrik, "tean isegi. Aga hing ihkab ikkagi. Ja ära suitseta minu kabinetis, roju!" (lk 87)

Raamatud on köidetud inimesed. (lk 101)
See-eest anti mulle aukiri, kiitis Antoška ema end ise unne vajudes, vagunis puhkisid, oigasid läbi une, levitasid sokihaisu ja kehvasti seeditud nigela toidu lehka maakera kõige õnnelikumad inimesed - nõukogude inimesed, suur ühtsus, suur rahvas, ja see, kes arvab neis sõnades irooniat kuulvat, on kas kõik unustanud või veel hullem - sündinud pärast 1985. aastat. (lk 102)
Mees vaatas mõistmatult, langetas jälle pea - naasis raamatu juurde. Raamatud elasid majas igal pool, tolgendasid jalus, kogunesid karjakesi nurkadesse, kukkusid pähe, mõnikord ehmatasid, mõnikord ajasid vihale. Just nagu oleksid elus. Mehe raamatud. Antoska silitas tolmu pühkides nende selgasid. Mehe raamatud. Mehe sokid. Mehe töö. Mehe elu. (lk 112)
Raputanud vihatud ajaloo põrmu jalgelt, klopsis ema oma igas mõttes endistest kolleegidest kokku pentsiku rändparve ja nüüd saalisid nad piiride vahet, küürutades, ähkides, end ära katkestades, tassides kaubakotte ja toppides pistiseid. Kaup. Raha. Hullustus. Ruudulised kotid. Türgi ja Poola hilbud, suure Hiina pealetungi kuulutajad. Oma müügikoht täikal oli elu ülim saavutus. Inimmõistuse ülekaal majanduslikust mateeriast. Oma esimeselt ärireisilt tõi ema isale lühikese nahkjope, Antoškale Mawini teksased, endale seitse erinevat värvi kampsunit imepehmest angoorast, heldelt kaunistatud lihtsate pärlite ja uhkete klaashelmestega. Säherdune algaja uusrikka nädalakomplekt. Isa jäi oma arhiivi, maetuna nüüd juba taiesti tarbetuks muutunud dokumendi- ja paberivirnade vahele. Jäi ajaloole truuks. Arvatavasti lihtsalt ei julgenud välja tulla. (lk 125)