Vikitsitaadid

New York

Ameerika Ühendriikide suurim linn

New York, varem Nieeuw Amsterdam, on linn USAs New Yorgi osariigis.

Christopher Richard Wynne Nevinson, "Hingeta linna hing (New York, abstraktsioon), 1920

ProosaRedigeeri

  • Päevade möödudes muutus õhkkond üha kummalisemaks. Tundus, nagu oleks New Yorgist miski haihtunud — tõelisus või tähtsus, ja linn teeskleb tema ees, etendab kolossaalset näitemängu, milles osalevad bussid, taksod, rut­tavad jalakäijad, kõigis Kolmanda avenüü baarides mängivad telerid, isegi päise päeva ajal valgustatud filmireklaamid, mille taustaks on tuhandete autopasunate prääksatused ja tühja lobisevate inimeste hääled. Justkui oleks kogu New York papist lavadekoratsioon, mis kukub kõminal ümber niipea, kui Tomi laev laupäeval sadamast välja sõidab.
  • Oli imelik tunne lugeda New York tuttavatest, Edist ja põhupea Lorraine'ist, sellestsamast, kes oli tahtnud end Tomi kajutisse peita ja koos temaga ära sõita. Imelik ja igav. Kui haledat elu nad elavad: rähklevad New Yorgis, trügivad metroos, vahivad meelelahutuseks mõnes Kolmanda avenüü urkabaaris televiisorit, ja kui leiavadki vahel harva raha Madisoni avenüü baari või heasse restorani minekuks, on nende elu ometi masendavalt hall võrreldes Venezia kõige viletsamagi trattoria'ga,kus pakutakse rohelist salatit, oivalist juustu ja maailma parimat veini! (lk 165)


  • Näiteks planeedil Maa on inimene alati pidanud ennast delfiinidest targemaks, kuna ta on saavutanud nii palju - ratas, New York, sõjad ja nii edasi - samal ajal, kui delfiinid pole teinud midagi muud kui vees ringi hullanud. Teistpidi võttes, delfiinid on alati pidanud ennast targemaks kui inimene - just selsamal põhjusel.
    • Douglas Adams, "The Hitchhiker's Guide to the Galaxy", 1979, 23. ptk


  • Mõni Manhattani moekas naine kasutab parfüümi nimega Pheromone, mille hind on kolmsada dollarit unts. Võib-olla küll kallis, ent milline on afrodisiakumi hind? Loomade seksuaalselt peibutavate eritiste alastele avastustele tuginev parfüüm lubab vihjamisi panna naisterahva väljakutsuvalt lõhnama ning teha tursketest mees­test iha orjad, armuzombid. Kummaline on selle lõhnaõli pre­tensioonikuse juures see, et tootja pole täpsustanud, milliseid feromoone see sisaldab. Teadlased pole inimferomoone veel tuvastanud, samal ajal kui, ütleme, kuldi omad on kindlaks tehtud. Pilt sellest, kuidas terve põlvkond noori naisi kõnnib mööda tänavat ja lõhnab kuldiferomoonide järele, on kumma­line isegi Manhattanil. Lubage mul anda üks ulakas soovitus: laske emisekari Park Avenue'le lahti. Hajutage nad hoolikalt Pheromone'iga lõhnastatud naiste hulka. Helistage hädaabinumbril 911. (lk 46)


  • Mõtlesin pidevalt: "Kui me ainult New Yorgis elaksime..." Kui me sõitsime mööda lõbustuspargist Birminghami laadaplatsil, kuhu lubati üksnes valgeid lapsi, meenutasin, kui lõbus meil oli olnud New Yorgis Coney Islandil. Kui me kodus kesklinnas näljased olime, pidime ootama, kuni jõudsime tagasi mustade linnaossa, sest restoranid ja toiduletid olid reserveeritud valgetele. New Yorgis võisime igalt poolt hot dogi osta. Kui me tahtsime Birminghamis kempsu või vett juua, pidime otsima üles sildi kirjaga "Värvilistele". Enamik minu põlvkonna mustanahalistest lastest õppis lugema sõnu "Värvilistele" ja "Valgetele" enne, kui nad õppisid lugema "Vaata, Dick, vaata". (lk 83)
  • Angela Davis, "Angela Davis: An Autobiography", 1996



  • Кара-Kohila ja New York on teoreetilises mõttes täiesti võrdselt tsentraalsed ja perifeersed kohad, kui kõne alla võetakse maailma kättesaadavus interneti vahendusel — kaks ühise võrgu ühesuurust silma. Tegelikult aga tähendab interneti sisseviimine Kapa-Kohilasse tema edasist perifeeriastumist võrratult suuremal määral kui tema teoreetilist tsentraliseerumist, sest kogu internetist pakutav informatsioon on võrratult enam New Yorgi kui Kapa-Kohila ideoloogilise kontrolli all.
    • Jaan Undusk, "Kas meist saavad balti baskid ehk kuidas olla esindatud?" Looming nr 9/2002, lk 1371


  • Tänu "Harry Potterile" olen reisinud kogu maailmas. Ilma filmideta poleks ma tõenäoliselt nii noorelt New Yorki läinud. Ma olin 11-aastane ja ma mäletan seda selgelt, kuna see oli kohe pärast 9/11 rünnakuid. Ma olin seal, kus see juhtus, vaatasin seda galeriid, kus kõigil seintel olid sõnumid ja joonistused.


  • Ma tulin New Yorki üheksakümnendate lõpul, kui hiilgeaja ergav päike oli just loojumas, kuigi siis ei teadnud seda veel keegi. Tolle aja New York kubises suleseppadest, kes oskasid päriselt kirjutada, sest nii palju oli ajakirju, päris ajakirju, neid oli lademetes. Kui Internet oli alles eksootiline lemmikloom kusagil toimetuse nurgas - viska talle aeg-ajalt mõni maiuspala ja vaata, kuidas ta oma lühikese lõa otsas naljakalt kepsleb, pluti-pluti, tema küll ei karga meile öösel kõri kallale. Ausalt, ma ei tee nalja - kunagi oli aeg, mil äsja kolledži lõpetanud lapsukesed tulid New Yorki ja neile maksti seal kirjutamise eest. Me ei osanud hinges aimata, et olime valinud karjääri, mis kuivab kokku tosina aastaga. (lk 10-11)
  • New York ei jää vaikseks mitte kella kolme-nelja ajal öösel, siis on liikvel veel liiga palju baare mööda kondajaid, kes taksosse vajudes üksteisele üle tänava midagi hõikavad või kägisevad mobiiliga rääkida, kimudes samal ajal veel viimast sigaretti enne magamaminekut, kõige parem aeg on hoopis kell viis hommikul, siis kui isegi su kontsade kõbin kõnniteel kõlab kuidagi ebaseaduslikult. Kõik inimesed on paigutatud kenasti ära nende karpidesse ja kogu linnaruum on ainult sinu päralt. (lk 84)


  • "Kuhu sa siis lendad?" küsib päikesekollases vormis registreerimislaua töötaja.
"New Yorki."
Ajan selja sirgu. Ma kardan. Samas aga tunnen midagi uut ja huvitavat läbi oma keha voolavat, kui linna nime ütlen. Ma lähen New Yorki. Kõigi mu sõbrannade voo­dite kohal ripuvad postrid poistest, keda nad pole iial oma ihusilmaga näinud. Minu voodi kohal on aga New Yorgi panoraam. Ma pole seal kunagi käinud, aga olen ikkagi armunud. (lk 11)
  • Seal, hallikas kauguses, on New York.
Ma tunnen tänu oma voodi kohal rippuvale postrile linna silueti otsekohe ära. Sajad hallid, pruunid ja läiki­vad hooned moodustavad maailma kõige ilusama tulpdiagrammi. Kui neid vaatan, keerutavad mu peas tant­sida kaks sõna: lõpuks ometi.
Lugematul hulgal filme ja fotosid ja telesarju ja uudislugusid on mind selleks hetkeks ette valmistanud. Kõik, mida olin seni vaid telekast näinud, on nüüd tõelisuses mu silme ees. Mul on tunne, nagu hoiaksin planeete liikumas.
Ja järsku taipan sedagi, miks Ameerika immigratsiooniametnik tahtis, et mu räägitud lugu kõlaks tõeliselt. Ma näen maailmakuulsat siluetti oma ihusilmaga ja mõistan.
Ameerika ongi üks lugu. Siin astud justkui elusuuruses ekraani ette. Ja kui tahad ise filmis osaleda, pead siia sobi­tuma. (lk 27-28)
  • Reedepärastlõunane liiklus on hullumaja. Kõikjal on kollased taksod. Nad tuututavad sajal erineval moel, nagu räägiks iga takso oma keelt. (lk 28)
  • Ja järsku tekib mul küsimus, kas mina siia ikka sobin.
Ma tean ju, kuidas asjalood on.
Samal ajal kui New York bussi akna taga tuututab ja undab ja lõõmab, vaatan mina oma käsi. Nahk on kuiv ja praguneb nagu värvikiht vanal maalil. Mu sõrmed on peaaegu katki pestud.
Mida peaks see linn minuga peale hakkama? (lk 29)
  • Et kas ma siia sobin?
Kuulge, see on ju New York. Vaadake lihtsalt kor­raks kõiki neid tüdrukuid, kes filmides siin elavad. Kui lood vähemalt veidigi tõele vastavad, kihab siin üksikutest, segastest kontrollifriikidest. Naistest, kes alati kõik oma punnis märkmikesse üles kirjutavad. Kellele ei meeldi üllatused ja kes üksi kodu korista­vad, seljas surnud isa või poiss-sõbra liigsuur kampsun, kel on seltsiks vaid kass ja kes igal õhtul söövad papptopsi seest mingit kaasaostetud einet ja kelle korralikult üles tehtud vooditelt vahib vastu tohutul hulgal kaisu­karusid.
Its beginning to look a lot like Christmas.
Mul pole ühtki tolmust kaisukaru ja karvast kassi kohe kindlasti mitte. Aga kui ma üldse kuskil maailmas end koduselt tunda võin, siis peab see siin olema. Selles säravas linnas. (lk 30)
  • New Yorgi kaarti tuleb vaid korra vaadata, kui juba taipad, kuidas see linn rajatud on. Justkui oleks keegi oma klotsikarbi sisu ruudulisele paberile laiali laotanud. Põhjast lõu­nasse suunduvaid laiu teid kutsutakse Avenue'deks, idast läände viivaid tänavaid nimetatakse Street'ideks. Kõigil neil tänavail on number, nii et tead alati, kus oled.
Ma tahaks, et minu elus oleks ka nii. (lk 32)
  • Mul on selline tunne, nagu astuksin taksost otse filmivõtete keskele. Võtteplatsile, mille kallal on inimesed töötanud nädalaid, et isegi maailma kõige lollimale vaatajale selgeks teha: selle loo tegevus toimub New Yorgis.
Aga et siis päriselt ongi nii.
Kui takso minema sõidab, vaatan põnevusega enda ümber ringi. Tänavat ääristavad kõrged, õhulised, leegitsevates sügisvärvides puud. Enamik maju on viiekorruselised. Nad on punakaspruunid ja ookerkollased ja hallid, lamedate katuste ja graatsiliste metallist tuletõrjetreppidega fassaadidel. Mööda kõnnib kaks tüdrukut, kelle kohta võin kohe öelda, et nad on modellid. Nende jalad on pikad ja peenikesed. Neil on näol tüdinud ilme ja käes suur papptops kohvi. Sellise plastkaanekesega. (lk 33)
  • Kell on kuus õhtul ja väljas pimeneb kiirelt. Tänava­laternad löövad põlema ja ühtäkki näib tänav justkui mõnest teatritükist pärit olevat. Enne jalutasin üle võtte­platsi, nüüd seisan laval koos papist tuletõrjetreppide ja plastist rekvisiitpuudega. Aeg-ajalt viskab keegi alla paar sügislehte. Iga leht on kahe teineteise külge kleepunud südamekese kujuline.
Silmitsen neid tükk aega. Siis asetan jala kahele süda­mekesele ja liigutan saabast aeglaselt edasi-tagasi. (lk 41-42)
  • Anna Woltz, "Sada tundi ööd", tlk Kristel Halman, 2018

AllikataRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=New_York&oldid=81133"