Gillian Flynn

Gillian Schieber Flynn (sündinud 24. veebruaril 1971) on Ameerika kirjanik. Eesti keelde on tõlgitud tema romaanid:

Gone girl (2012) - "Kadunud"
Dark Places (2009) - "Paha paik"
Sharp Objects (2006) - "Lõikepind"

"Kadunud" muuda

Gillian Flynn, "Kadunud". Tõlkinud Anne Kahk. Varrak, 2014.

Oma naisele mõeldes, mõtlen ma alati tema peast. Alates selle kujust. Teda esimest korda silmates nägin ma kõigepealt kukalt ja selles oli midagi pilkupüüdvat, neis pea piirjoontes. Need tõid mulle meelde kõva läikiva viljaseemne või jõesängist leitud fossiili. Victoria ajal oleks selle kohta öeldud, et pea on kauni kujuga. See laseb täiesti vabalt ette kujutada, milline võiks olla kolju. (lk 9, algus)
Ma tulin New Yorki üheksakümnendate lõpul, kui hiilgeaja ergav päike oli just loojumas, kuigi siis ei teadnud seda veel keegi. Tolle aja New York kubises suleseppadest, kes oskasid päriselt kirjutada, sest nii palju oli ajakirju, päris ajakirju, neid oli lademetes. Kui Internet oli alles eksootiline lemmikloom kusagil toimetuse nurgas - viska talle aeg-ajalt mõni maiuspala ja vaata, kuidas ta oma lühikese lõa otsas naljakalt kepsleb, pluti-pluti, tema küll ei karga meile öösel kõri kallale. Ausalt, ma ei tee nalja - kunagi oli aeg, mil äsja kolledži lõpetanud lapsukesed tulid New Yorki ja neile maksti seal kirjutamise eest. Me ei osanud hinges aimata, et olime valinud karjääri, mis kuivab kokku tosina aastaga. (lk 10-11)
Ma ei kavatsenud teha enam sama viga, kunagi nii rohkearvuliseil ajakirjadele kirjutajate karjad jäävad ka tulevikus jalgu - Internetile, masule, Ameerika laiale üldsusele, kes eelistab vahtida telekat, mängida videomänge ja teatada elektrooniliselt sõpradele uudist, et vihm imeb täiega! Samal ajal ei suuda elektroonika iialgi asendada sooja päeva mõnusat viskisurinat jahedas hämaras baaris. Inimlik soov minna ja teha üks väike drink ei sure kunagi välja. (lk 14-15)
Oh ei, Amyst ja Gost poleks ilmaski sõpru saanud. Kumbki oli selleks liiga tugeva omanikuinstinktiga. Go on harjunud, et tema on kõige tähtsam tüdruk minu elus, Amy oli harjunud, et tema on kõige tähtsam tüdruk kõikide elus. (lk 30)
Need, kes ei ole oma mehega hingesugulased, need, kes on lihtsalt saatusega leppinud, suhtuvad teemasse veel suurema üleolekuga - leida endale mees, kellega abiellu heita, pole sugugi nii raske. Nagunii ei ole ükski suhe täiuslik, ütlevad nad, just need, kes lepivad kohusetundliku seksi ja mandunud magamisroarituaalidega, kelle vestluspartneriks on abikaasa asemel teler, kes kujutavad ette, et mehe allaheitlikkus - jah, kallis, olgu siis nii, kallis, - on sama, mis ühel meelel olemine. (lk 40)
Mind ei kasvatanud üles suurelt unistavad vanemad, kes soovivad, et nende lapsest saaks kunagi president. Mind olid kasvatanud pragmaatilised vanemad, kes lootsid, et nende lapsest saab mingit sorti kontoriametnik, kes teenib enam-vähem korralikult. (lk 48)
Ma jätan sageli asju välja ütlemata, ka siis, kui peaks kindlasti ütlema. Ma hoian murettekitavalt palju endale ja ladustan eri lahtritesse - mu sisekaemuse keldriruumides on hoiul sadu pudeleid raevu, meeleheidet, hirmu, kuigi mulle otsa vaadates ei oska mitte keegi seda kahtlustada. (lk 49)
Aga siin Missouris teevad naised sisseoste odavas kaubamajas, valmistavad lihtsaid, rammusaid roogasid ja heidavad nalja selle üle, kuidas nad on koolis õpitud hispaania keele lootusetult ära unustanud. Nad lihtsalt ei viitsi võistelda. Amy tungiv vajadus teistest parem olla kohtab siin siirast imetlust või koguni kerget kaastunnet. Minu võidujanuse naise jaoks oli see halvim võimalik keskkond: linn, kus elavad ainult need, keda ei häiri konkurentsist välja langemine. (lk 58)
Mu isa on mees, kes valdab täiuslikult kõiki kibestumise, raevu ja põlguse varjundeid. Minu eluaegne püüd mitte muutuda temasarnaseks oli viinud selleni, et ma ei oska väljendada negatiivseid emotsioone. Veel üks asi, mis laskis mind paista viimase molkusena: ükskõik kui ägedad tunded möllasid sügaval mu sisemuses, polnud seda võimalik mu näost ja veel vähem sõnadest välja lugeda. See oli puudus, mis tekitas pidevalt probleeme: liiga tugev enesekontroll või selle täielik puudumine. (lk 62)
Uni on nagu kass, tuleb su juurde ainult siis, kui on näha, et ta sulle korda ei lähe. (lk 72)
Ta ei löönud oma naist kunagi, kuid tema olemuslik kindla aadressita raev täitis terve maja päevadeks, isegi nädalateks, muutis õhu meie maja seinte vahel rõskeks ja raskesti hingatavaks, mu isa luusis ringi nagu kättemaksuhimuline vigastatud poksija, lõug õieli, ja krigistas hambaid nii valjusti, et see kostis üle toa. Viskas asju ema suunas, kuigi mitte päris pihta. Olen kindel, et ta kiitis ennast: ma ei ole teda mitte kordagi löönud. Olen kindel, et tänu sellele pedantsele vahetegemisele ei pidanud ta ise ennast üldse vägivaldseks. (lk 75)
New York ei jää vaikseks mitte kella kolme-nelja ajal öösel, siis on liikvel veel liiga palju baare mööda kondajaid, kes taksosse vajudes üksteisele üle tänava midagi hõikavad või kägisevad mobiiliga rääkida, kimudes samal ajal veel viimast sigaretti enne magamaminekut, kõige parem aeg on hoopis kell viis hommikul, siis kui isegi su kontsade kõbin kõnniteel kõlab kuidagi ebaseaduslikult. Kõik inimesed on paigutatud kenasti ära nende karpidesse ja kogu linnaruum on ainult sinu päralt. (lk 84)
Meie oleme esimene põlvkond, kellele pole antud näha midagi esimesena. Me vahime maailma imesid, pilk tühi, suutmata vaimustuda. Mona Lisa, püramiidid, Empire State Building. Džunglis saaki ründavad kiskjad, sulama hakanud iidsed jäämäed, purskavad vulkaanid. Mulle ei meenu mitte ainuski imeline nähtus, mida ma oleksin oma silmaga esmakordselt näinud, ilma et see oleks mulle kohe meenutanud mõnd filmi või telesaadet. Või närust reklaamiklippi. Te ju teate seda blaseerunud kõikenäinu täishäälikuid venitavat kommentaari: juuba näähtud. Ma olen sõna otseses mõttes kõik juba ära näinud, kusjuures kõige hullem - see, mille pärast ma võiksin endale kuuli pähe kihutada - on äratundmine, et vahendatud kogemus on alati võimsam. Pilt on selgem, toob üksikasjad paremini esile, kaameratöö ja taustamuusika valik manipuleerivad mu tunnetega tõhusamalt, kui tegelikkus suudaks. Ma pole sugugi kindel, kas me oleme praegusel arengustaadiumil enam üldse pärisinimesed, igatahes need meist, kes kasvasid üles teleri ja kino ja nüüd siis ka Interneti mõju all. Kui meid reedetakse, teame kohe, milliste sõnadega sellele reageerida, kui armastatud inimene sureb, teame kohe, mida sellisel puhul öelda. Kui tahame mängida seksijumalat või laia lehte või hoopis narri, teame kohe, millist teksti panna. Me kõik kasutame ühte ja sama kapsaks lapatud käsikirja.

Meie ajal pole just lihtne olla algupärane inimene, teesklematu tõeline sina ise ja mitte kogum iseloomuomadusi, mis pärinevad etteantud tegelaste piiramatust valikust.

Ja kui me kõik etendame mingit osa, ei saa me olla üksteisele hingesugulased, sest kellelgi hinge tegelikult ju pole. (lk 90-91)

Kaks nädalat tagasi: me viibime oma harjumuspärases tööta olekus - pooleldi riides, igavusest juhmid, valmis sööma vaikides hommikust, mida me venitame ajalehe algusest lõpuni läbi lugemisega. Loeme nüüdsel ajal isegi autohuviliste lisalehte. (lk 121)
Sain järsku aru, et olin toonud oma naise elama paika, kus kõik lähenes lõpule. Me mõlemad olime siin tunnistajateks ühe omalaadse eluviisi hääbumisele, kuigi ma olin seni arvanud, et sellist asja saab öelda ainult Uus-Guinea suguharude või Apalatši mägede klaasipuhujate kohta. Masu oli hävitanud kaubanduskeskuse. Arvutid olid teinud lõpu peale Siniste Vihikute tehasele. Carthage oli pankrotis, tema sõsarlinn Hannibal ei suutnud enam võistelda turistilõksudega, mis olid värvikirevamad, häälekamad, bravuurikamalt naljakad. Minu kalli Mississippi jõe ähvardasid alla kugistada Michigani järve poole vastuvoolu vingerdavad Aasia päritolu karpkalad. (lk 133)
Meie auväärt Inglise diivan koos selle juurde kuuluva tumbaga külitab nagu imestunud elevant elutoas, justkui ta oleks oma loomulikus keskkonnas noolega uinutatud ja üles ärgates leidnud end suletuna veidrasse vangikongi, ümberringi luksust järeleaimavad vaibad, puud jäljendav plastmass ja täiesti siledad seinad. (lk 145)
Aastaid oli mu abikaasa ülistanud kesklääne asukate vaimset tasakaalu - nad on stoilised, tagasihoidlikud, ei kõigu ühest äärmusest teise! Kahjuks ei kujuta sedasorti inimesed endast memuaarikirjaniku jaoks kasutuskõlbulikku toormaterjali. Kes siis tahaks lugeda raamatu tagakaanelt: Inimesed käitusid enamasti korralikult, kuni nad viimaks ära surid. (lk 171)
Ta tuli töölt koju ja suudles mind otse suule ja puudutas mind üle pika aja nii, nagu ma oleksin tema silmis päriselt olemas. Pidin äärepealt nutma puhkema, nii üksikuna olin end viimasel ajal tundnud. Pole midagi dekadentlikumat sellest, et su enda mees suudleb sind huultele. (lk 206)
Ma ei saa sinna midagi parata. Nick abiellus omal ajal noore, rikka, ilusa naisega ja nüüd ma olen vaene, töötu, enam mitte veidi üle kolmekümnene, vaid varsti juba neljakümnene. Ma pole enam lihtsalt ilus, olen nüüd ilus oma vanuse kohta. Milleks keerutada: minu väärtus on langenud. Tean seda selle järgi, mismoodi Nick mind vaatab. Üldse mitte sellise näoga, nagu vaatab mees, kes läks teadlikult riski peale välja. Pigem nagu mees, kes tunneb, et on petta saanud. Varsti vist juba nagu mees, kes tunneb, et ta on lõksu jäänud. (lk 244)
Kolmekümne neljaselt sai see mees laialt tuntuks, kui kaitses edukalt Cody Olsenit, üht Chicago restoranipidajat, keda süüdistati oma viimaseid kuid raseda naise kägistamises ja laiba matmises täitepinnase alla. Politsei tegi laibakoerte abil kindlaks, et Cody Mercedese pagasiruumis on veetud kellegi surnukeha, Cody naise kadumise päeva hommikul oli mehe arvutis otsitud marsruuti lähima ehitusplatsi juurde, kus kasutati täitepinnast. Pilt oli enam kui selge. Aga selleks ajaks, kui Tanner Bolt oli lõpetanud, hõlmas kahtlusaluste ring nii juurdlust toimetanud politseinikke, kahte Chicago lääneosa jõugu liiget, mingi klubi solvunud uksehoidjat ja üldse kõiki peale Cody Olseni, kes kõndis kohtusaalist vaba mehena välja ja suundus sõpradega tähistama. (lk 246)
[Tanner Bolt:] "Niisiis esiteks peame leidma teise võimaliku kahtlusaluse. Teiseks, me ei tohi jääda ilma Amy vanemate toetusest, see on eluliselt tähtis. Ja kolmandaks, me peame muutma teie kuvandi positiivseks, sest kui te lähete kohtu alla, avaldab see vandemeestele mõju. Kohtumõistmise koha muutmine ei anna nüüdsel ajal enam midagi, tänu kaabeltelevisioonile ja Internetile on terve maailm üks suur kohtusaal." (lk 250)
Ma võisin tund aega vaeva näha, et saata talle muretu meil, minust sai koguni salateaduste asjatundja, et tema huvi üleval hoida, ma tudeerisin inglise romantilist luulet, duellireegleid ja Prantsuse revolutsiooni. Amy enda teadmised olid ühtaegu laialdased ja sügavad ja mina sain tema kõrval targemaks. Samuti üha hoolivamaks, tegusamaks, elujanusemaks, peaaegu pidurdamatuks, sest Amy jaoks oli armastus nagu narkootikum või alkohol või porno - sa ei saavutanud kunagi lage. Ja selleks, et saavutada vähemalt sama tulemus, pidi iga doos olema eelmisest mõjusam. (lk 256)
Ootasin kannatlikult - pikki aastaid — et pendel jõuaks teise äärmusse, et mehed hakkaksid lugema Jane Austenit, õpiksid kuduma, teeskleksid, et neid huvitab tähistaevas, fännaksid filmitähti ja ameleksid omavahel meie, naiste himurate pilkude all. Kõik ikka selleks, et meie saaksime omakorda õhata: oo, ta on üks tõeliselt Lahe Kutt.

Aga midagi sellist ei juhtunud. Hoopis naised üle terve riigi käisid vabatahtlikult alla! Ei läinudki kaua, kui Lahe Tüdruk oli kuulutatud normiks. Mehed olid nüüd kindlad, et ta on tõesti olemas, et tegemist polegi unelmate naisega, keda on heal juhul üks miljonist. Nüüd pidi iga tüdruk olema Lahe ja kui ei olnud, siis oli tema endaga midagi korrast ära. (lk 266)

Nickile pühendumine, kindlustunne, mille ta mulle kinkis, ja see, kui õnnelikuks ta mind teinud oli, viisid mu viimaks äratundmisele, et teeskluse all ootab oma järge tõeline Amy, kes on palju kordi parem, huvitavam, mitmekülgsem ja keerulisem kui Lahe Amy. Aga Nick tahtis ainult Lahedat Amyt. Kas te kujutate üldse ette, mis tunne see on, kui sa viimaks näitad oma tegelikku olemust abikaasale, kes peaks olema su hingesugulane, ja talle ei meeldi see, mida ta näeb? (lk 269)
Ma tunnen naisi, kelle kogu olemus koosnebki healoomulisest keskpärasusest. Nende keskpärane elu on nagu vajakajäämiste nimekiri: kallim kohtleb halvasti, kui saaks kusagilt veel kümme dollarit, boss ei oska hinnata, õde kasutab ära, mees lööb üle aisa. Olen neid lugusid kuulates alati kaastundlikult noogutanud ja mõelnud, kui rumal võib üks naine olla, et ta laseb endaga niimoodi käituda, kui uskumatult selgrootu. Ja nüüd olen ma ise üks nende seast! Üks neid naisi, kelle lugu kuulates kaastundlikult noogutatakse, mõeldes samal ajal: vaene rumal hani. (lk 279)
Tampoonireklaam, pesupulbrireklaam, hügieenisideme reklaam, klaasipuhastusvahendi reklaam. Võiks arvata, et naised muud üldse ei teegi, kui ainult küürivad ja veritsevad. (lk 291)
Ameeriklastele meeldivad lihtsad asjad ja rasedal naisel on lihtne südameid võita - rasedad on ju nagu pardipojad või jänkukesed või kutsikad. Ja ikkagi ei suuda ma aru saada, mispärast saab neile ennasttäis, endassearmunud, ohkides ja puhkides ringi paterdajatele osaks selline jumaldamine. Nagu see oleks mingi kunst, ajada jalad laiali ja lasta mehel ennast seemendada.

Tahate teada, mis on tõeline kunst? Raseduse võltsimine. (lk 306)

Ainsa lapse õlule laotakse ikka ülekohtuselt suur vastutusekoorem: sa kasvad teadmises, et ei tohi vanematele pettumust valmistada, ei tohi isegi ära surra. Sest neil pole sulle asendajat kusagilt võtta - peale sinu ei ole neil kedagi. See paneb su meeleheitlikult täiuslikkuse poole pürgima ja ühtlasi sa joobud oma võimutäiusest.

Just sellise retsepti järgi tehakse despoote. (lk 307-308)

Sõber õpib su vigu päris põhjalikult tundma. Abikaasa pilgu eest ei jää lõpuks enam midagi varjule. (lk 344)
"Natuke puudrit peab igal juhul panema, Nick," teatas Betsy viimaks mulle puudritoosiga lähenedes. "Stress paneb sul nina higistama. Nixon kaotas valimised oma higist läikiva nina pärast." (lk 376)
Kaks minutit nuttu teeb mu päris kenaks, aga pikem vesistamine mõjub halvasti: nina hakkab jooksma, nägu läheb paiste, samas kui alla kahe minuti teeb ainult huuled täidlasemaks, silmad suuremaks ja paneb põsed õhetama. Loen mõttes sekundeid, kuni ma ennast Desi esindusliku õla najal tühjaks nutan, üks Mississippi, kaks Mississippit - jälle see jõgi - , ja peatan pisarad pärast ühe minuti ja neljakümne kaheksa sekundi möödumist. (lk 381)
Teadmine, et isegi mu advokaadi arvates kõlab tõde liiga ebausutavalt, tegi mind väga murelikuks. (lk 396)