Puuder

Arturo Ricci (1854-1919), "Puudritups", s.d.

Proosa

• Nagu ettevaatlik ärimees kunagi, ei tahtnud ta [Mr. Deane] ennatlikult hinnata toormaterjali, mis tal veel proovimata oli, kuigi ta oletas, et kui see oleks midagi väärt, oleks temataoline edukas mees sellest kindlasti kuulnud. Selle ladina asjanduse suhtes oli tal oma arvamus: ta leidis, et kuna puuderdatud parukate kandmine hakkab moest maha käima, tuleks uue sõja puhul ladin maksustada kui luksusese, mida vajavad kõrgklassid, mitte aga laevaomanike ühingud.
  • George Eliot, "Veski Flossi jõel", 3. raamat, 5. peatükk. Tõlkinud Valda Raud, 1983, lk 205

• Jaapanlannad on ainsad naised, keda ma näinud olen, kes võivad põsepuna ja puudrit pruukida, ilma et näeksid välja eemaletõukavad, vaid on selle tõttu hoopis võluvamad. Nad puuderdavad oma nägu ja värvivad alahuulel ainult keskosa, mis annab neile väga ahvatleva välimuse. Huuled näevad välja nagu kaks küpset kirssi.
  • Nellie Bly, "Seitsmekümne kahe päevaga ümber maailma". Tõlkinud Riina Jesmin. LR 23–25/2021, lk 132

• Esimesel kevadel, pääle "Pallase" astumist jätavad tüdrukud kurameerimise maha. Teisel kevadel lõikavad juuksed ära. Kolmandal kevadel loobuvad kõigest muust neitsilikust. Neljandal kannavad pükse, - viiendal tulevad tagasi puudri, pitside ja lokkide juurde, - ja kuuendal lähevad mehele.
  • Karin Luts, päevik 1926, 14. august, rmt: "Karin Luts. Konfliktid ja pihtimused. Näitus Tartu Kunstimuuseumis 08.10.2004-01.05.2005". Toimetaja Enriko Talvistu, Tartu Kunstimuuseum, 2005, lk 165

• Kui naine end pärast kõnelust puuderdab, näib ta kustutavat kogu öeldu ja juhtunu.
  • Ramón Gómez de la Serna, "Gregeriiad". Valinud ja tõlkinud Jüri Talvet. LR 2/1974, lk 51

• Ei, see polnud mitte kergemeelne plika; temas polnud seda teadliku lapsemeelsuse lustlikkust, mida teesklesid viimased. Ka oli ta rõivastatud suurema väärikusega ja ta kleit polnud põlvini lühike. (Kõik see juhtus aprillis 1921, kui kõigil neil, kes soovisid rõivastuda 12-aastaste lastena, oli küllaldane võimalus hellitada oma kujutlust ka siis, kui nad olid juba 40-aastased!)

Tüdruk polnud isegi värvitud — ainult vähe puuderdatud ja ta huuled olid puhtad vabarnavärvi võidest. David Lamont polnud ajast maha jäänud inimene. Tal polnud midagi huulepumati, puna ja kulmude värvimise vastu, kui need olid tarvitatud parandusena, kuid oli nauding näha noores tütarlapses looduse kajastust puhtalt, sest loodus üksi oli küllalt ilus käesoleval juhul.

• Elinor Glyn, "Elusalt maetud", tlk E. Hurm, 1933, lk 11

• Aegamisi leidis ta uuel päeval omaenese fookuse, et viia kokku keha ja vaim. See sündis vaevaliselt, nagu oleks eelmisel ööl lahustunud ja laiali pillutatud mina raske kokku koguda. Ta oli kui näitlejanna, kel tuleb leida nägu, hoiak, millega päevale vastu astuda.

Kulmupliiats ei olnud pelk süsimust rõhk heledatel kulmudel, vaid joon, mis pidi tasakaalustama ebasümmeetrilist nägu. Minki ja puudrit ei tarvitatud lihtsalt näo portselanpinna ilmestamiseks, une tekitatud ebaühtlase turse kustutamiseks, vaid öise õuduse küntud teravate vagude silumiseks, põsejoonte ja ähmase koe taasloomiseks, et kaoksid vastuolud ja konfliktid, mis pingestasid näojoonte selgust ja rikkusid vormide puhtust.

Ta peab näo uuesti kujundama, ängistatud vaod siluma, kokkukleepunud ripsmed lahti harutama, hinge salapisarate jäljed maha pesema, tooma suu nagu lõuendil esile ja sobitama sinna meela naeratuse.

• Anaïs Nin, "Spioon armastuse majas", tõlkinud Anne Allpere, LR 46/47 1993, lk 8

• Naine silmitses mind. Ta ei istunud minu laua ääres, kuid tundus, nagu oleks ta ometi siin. Tema pikalt minu poole välja siru­tatud jalad, mis pisut harki hoidusid, ja tagasikäändunud kleidisaba viisid mõtted delikaatsematele kehaosadele, salli salakaval lange­mine puuderdatud õlgadelt, tugevate käte liikumine, mis pakkusid end, pihud avali, kes teab mis armuanniks — kõik see oli tõepoo­lest väljakutsuv.
  • Christiane Baroche, "Kevad" kogus "Süvavesi", tlk Häidi Kolle, LR 14/15 1984, lk 13

• Pikad, kuldsete juustega, abielus sündinud ja väga üksteisega sarnanevad parunid järgnesid üksteisele Hamptonis maadel, mida polnud ei müüdud ega ostetud, kuni 1770. aastal tõi tolleaegne lord Hampton külaskäigult Versailles'sse kaasa prantslannast mõrsja, kellegi Mademoiselle de Montdore'i. Nende pojal olid pruunid silmad, tõmmu nahk ja oletatavasti mustad juuksed - sest need on kõigil tema piltidel puuderdatud. See tõmmu jume ei jäänud perekonnas püsima, sest ta võttis naiseks kuldjuukselise pärijanna Derbyshire’ist ning Hamptonid naasid oma sinikuldse väljanägemise juurde, mille poolest nad on kuulsad tänapäevani.
  • Nancy Mitford, "Armastus külmas kliimas", tlk Krista Kaer, Varrak, 2019, lk 8

• Ma ei saa liigutada, mõtlemine peatub. Kas see on mees, keda ma suudlesin, või keegi teine? Mind haarab mingi tige kaotusetunne. Miks peaksin mina kõik kaotama? Kõik? Kas see on seesama mees ja kas ta mäletab mind? Mu süda häirib mind, see on narrus; siin ma istun, puuderdatud ja kena, õnnelikult abiellunud, rase, igati kindlustatud tüdruk. Mu abikaasa istub mu kõrval, ta armastab mind ikka veel. Meie armastus kestab veel. Ühel päeval lahtub see nagu minu vanemate armastuski, kuid mind ei üllata miski, sest olen kõik teada saanud. (lk 89)
  • Joyce Carol Oates, "Neli suve", tõlkinud Krista Kaer, rmt: "Neli suve", tlk Krista Kaer ja Kersti Tigane, 1977, lk 72-90

• Inglismaa — hea kasvatuse unelmriik! Võimas impeerium kahe printsessi — minu- ja Nora-vanuste tüdrukutega, kelle helebeežide mantlite järgi ema laskis õmmelda oma tütardele samasugused sügispalitud tumepruunide sametkraedega. Pool eluiga hiljem on toonasel beežis mantlis tütarlapsel Stockholmis võimalus viie minuti kestel jutelda Tema Majesteedi Elizabeth Teisega kuningliku jahtlaeva "Britannia" pardal toimunud vastuvõtul ajakirjanduse esindajatele. Loomulikult ei maini ta kunagist kuningatütarde riietust, vaid kõneleb hoopis ratsaolümpiaadist Elizabethi eelmise ametliku külastuse ajal juunis 1956. On ju kuninganna ratsaspordi entusiast. Ja pärnaõierohelises suvekleidis kahvatuks puuderdatud Majesteet naeratab leebelt, nentides, et oli "clever" korraldajate poolt ratsaolümpiaad ühte viia ametliku visiidiga.
  • Karin Saarsen, "Poola suvi. Ühe eesti-poola suguvõsa elupeegeldusi", 1993, lk 10-11

• "Natuke puudrit peab igal juhul panema, Nick," teatas Betsy viimaks mulle puudritoosiga lähenedes. "Stress paneb sul nina higistama. Nixon kaotas valimised oma higist läikiva nina pärast."
  • Gillian Flynn, "Kadunud". Tõlkinud Anne Kahk. Varrak, 2014, lk 376

• Ema tõstis pika näo, kaame otsekui steariinist. Pleekinud silmad, lõtv suu, pehmed buldogipõsed - kõik vajus, valgus halastamatult allapoole. Isegi tolles vanuses, mil kõik emad on muinasjutuprintsessid, teadis Ogarjov, et tema ema on inetu. Kalk sõna. Väga kalk. Ema kummardus längus seljaga uuesti kviitungite kohale, kohatu küsimus värvi kohta jäi õhku rippuma: ta ei teinud vähimatki katset end kasvõi kuidagi kaunistada, ehkki iga inetu naine teab, et isegi kõige haledamatest jõupingutustest võib mõnikord piisata, et kui mitte Jumalat, siis vähemalt inimesi leebuma panna. Kasvõi inimesi.

Aga ei, ei pumatit, puudrit ega halastust enda vastu.

Ei midagi naiselikku.

• Marina Stepnova, "Itaalia õppetunnid". Tõlkinud Veronika Einberg. Tänapäev 2015, lk 18

Luule

Kõik kõneleb siin laisast rahust:
hulk patju voodin, seisev kell,
tolm, mahapoetet puudrijahu,
öökuue kulund-hall flanell.
Kolm paari vildist toakingi,
vateerit vaibad, pehmed pingid,
tuhk toosist Bernard Shaw'le kallat,
Freud lükat lauajala alla.

• Betti Alver, "Lugu valgest varesest"

• Pidulikel puupäevadel pandi selga nägusamad puusärgid, puistati põskedele puudrit ja löödi palee puupüsti täis. Seal tantsiti puujalad puiste ja söödi kuningas puupaljaks.
  • Paul-Eerik Rummo, "Ükskord ennepuiste". Rmt: "Oo et sädemeid kiljuks mu hing" (1985), lk 34

Keset luitunud kirju,
keset puudrit ja tolmu
märtsi vastuhelk liigub
Iga sein selles toas
on täis ähmaseid värve
nagu poleks siin olnud
muud tapeeti kui pilved
ruuges valgusejoas.

• Viivi Luik, "*** Keset luitunud kirju". Rmt: V. Luik, "Kogutud luuletused 1962-1997", Tänapäev 2011, lk 263

"Küll oled edev sa,
pügatud puudel -
kaelas sul kelluke,
vuntsi peal puuder,
säbruses sabas
suur punane lehv!"

• Leelo Tungal, "Koera elu" samanimelisest kogust (1976), lk 7

LASKUB SU LUUDELE TALV,
talitseb vere soonis,
väsivad puuder ja salv —
surma sinine joonis
kumendab läbi neist,
teeb meid hellaks ja araks.
Meie ei tea ju kes meist
tohib saada nii vanaks.

• Hando Runnel, "Laskub su luudele talv" kogus "Punaste õhtute purpur" (1982), lk 49