Nancy Mitford

Suurbritannia kirjanik

Nancy Mitford (28. november 1904, London - 30. juuni 1973, Versaille, Prantsusmaa) oli inglise kirjanik: romanist, memuarist ja biograaf. Tema õde Jessica Mitford oli tuntud memuarist ja ühiskonnakriitik, USA Kommunistliku Partei liige. Eesti keeles on ilmunud mitu Nancy Mitfordi romaani.

Nancy Mitford

"Armastus külmas kliimas"Redigeeri

Tsiteeritud väljaandest: Nancy Mitford, "Armastus külmas kliimas", tlk Krista Kaer, Tallinn: Varrak, 2019.

  • Pikad, kuldsete juustega, abielus sündinud ja väga üksteisega sarnanevad parunid järgnesid üksteisele Hamptonis maadel, mida polnud ei müüdud ega ostetud, kuni 1770. aastal tõi tolleaegne lord Hampton külaskäigult Versailles'sse kaasa prantslannast mõrsja, kellegi Mademoiselle de Montdore'i. Nende pojal olid pruunid silmad, tõmmu nahk ja oletatavasti mustad juuksed - sest need on kõigil tema piltidel puuderdatud. See tõmmu jume ei jäänud perekonnas püsima, sest ta võttis naiseks kuldjuukselise pärijanna Derbyshire’ist ning Hamptonid naasid oma sinikuldse väljanägemise juurde, mille poolest nad on kuulsad tänapäevani. (lk 8)
  • Ühe usaldusväärse, auväärse, võimuka Hamptoni võib leida Inglismaa ajaloo igalt leheküljelt, tema mõju oli tohutu Lääne-Inglismaal ning tema nõuanded arvestatavad Londonis.
Seda traditsiooni jätkas ka mu sõbra Polly Hamptoni isa. Kui üks inglane üldse oleks võinud olla jumalate järeltulija, siis oleks see olnud tema - sedavõrd puhtakujuline inglise aadlimees, et kõik need, kes uskusid aristokraatlikusse valitsusse, alustasid oma väidete õigustamiseks alati temale viitamisest. Üldiselt arvati tõesti, et kui oleks rohkem temasarnaseid, ei oleks meie riik praeguses jamas ning isegi sotsialistid möönsid, et ta on suurepärane - nad said seda endale lubada, sest teda oli ainult üks ning ta oli juba eakas. Õpetlane, kristlane, härrasmees, parim täpsuslaskur Briti saartel, kõige nägusam asevalitseja, kelle me olime kunagi Indiasse saatnud, populaarne maaomanik, konservatiivide partei tugisammas, lühidalt öeldes tore vana mees, kes ei teinud ega mõelnud kunagi midagi lihtlabast. (lk 9)
  • Lord Montdore'is oli saamatust, millel ei olnud mingit pistmist eaga, teda oli muidugi ilus vaadata, aga see oli tühi ilu nagu ilma seksapiilita naise ilu, ta nägi välja imeline ja vana, aga mulle tundus, et hoolimata sellest, et ta käis ikka veel korrapäraselt lordide kojas, osales riiginõukogus, kuulus mitmetesse komiteedesse ja esines sageli autasude saajate nimekirjades, oleks ta võinud sama hästi olla tehtud suurepärasest vanast papist. (10)
  • "Eks ole ju lord Montdore vaimustav? Sonia muidugi ei ole enam isegi naljakas, aga lord Montdore on nii hiilgav, nii armas, ma tõesti armastan teda.”
Inimestele meeldis teeselda, et nad käivad nende majas üldse ainult lord Montdore'i pärast, aga see oli rumal jutt, sest leedi Montdore'i pidude elavusel ja lõbususel polnud temaga mitte kõige vähematki pistmist, ning kuigi leedi Montdore võis olla mitmel moel vastik, oli ta ometi ületamatu võõrustaja. (lk 10-11)
  • Polly Hampton oli ilus ning see ilu oli tema silmapaistev tunnusjoon. Ta oli üks neid inimesi, kellest polnud võimalik mõelda nende välimust arvestamata, ning tema puhul oli see välimus muutumatu ja ei sõltunud ei rõivastest, east, asjaoludest ega isegi tervisest. Kui ta oli haige või väsinud, paistis ta üksnes habras, aga mitte kunagi kollakas, närtsinud või luitunud - ta oli sündinud ilusana ning kogu selle aja jooksul, mil mina teda tundsin, ei tuhmunud ta kunagi ega jäänud vähem ilusaks, vaid vastupidi, tema välimus paranes järjekindlalt. Polly ilu ja tema perekonna tähtsus on selle loo olulised elemendid. Kuid samal ajal, kui Hamptonite kohta võib midagi teada saada mitmesugustest teatmeteostest, pole suurt kasu sellest, kui pöörduda vanade Tatlerite poole ja näha Pollys vaid üht Lenare'i fotodest, nagu nägi Dorothy Wilding. Luustruktuur on muidugi olemas, jubedad kübarad ja vanamoodsad poosid ei suuda neid varjata - luud ja tema näokuju on alati täiuslikud. Kuid lõpuks on ilu midagi rohkemat kui luud, sest samal ajal kui luud on surma pärisosa ja jäävad pärast kõdunemist alles, on ilu elus, see on tegelikult pealiskaudne, sinakad varjud valgel nahal, juuksed, mis langevad nagu kuldsed suled valgele siledale otsaesisele, see ilmutab end liikumises, naeratuses ja eelkõige ilusa naise pilgus. Polly pilk oli sinine sähvatus, kõige sinisem ja ootamatum asi, mida ma kunagi näinud olen, nii kummaliselt seostamatu nägemise kui sellisega, et oli peaaegu võimatu uskuda, et need tuunjad sinised kivid vaatlesid, võrdlesid või tegid üldse midagi peale soosingu osutamise sellele, mille poole need olid suunatud. (lk 11)
  • Selleks ajaks, kui Montdore'id ja Polly Indiast tagasi pöördusid, olin ma täiskasvanu ja mul oli juba olnud üks hooaeg Londonis. Linda ema, minu tädi Sadie (leedi Alconleigh), oli viinud Linda ja minu koos seltskonda, see tähendab, et me käisime real debütantide tantsupidudel, kus kohatud inimesed olid kõik niisama noored ja ujedad nagu meie isegi ning kogu asjal oli tugev võileivalõhn — see polnud üldse päris maailma moodi ja valmistas meid selleks ette peaaegu niisama vähe nagu lastepeod. (lk 14)
  • Onu Davey oli minu üks kokkupuude maailmaga, mitte koolitüdrukute maailmaga, vaid päris suure kurja maailma endaga. Minu mõlemad tädid olid sellest varases nooruses lahti öelnud, nii et nende jaoks polnud selle olemasolu reaalne, samal ajal oli aga nende õde, minu ema, juba ammu selle lõugade vahel silmist kadunud. Daveyle see aga mõõdukalt meeldis ning ta võttis sageli ette lühikesi poissmehelikke retki sellesse maailma, pöördudes tagasi hulga huvitavate lugudega. (lk 15)
  • Liiderlik Lektor oli Boy Dougdale. Radletti lapsed olid pannud talle selle hüüdnime pärast seda, kui ta oli kunagi tädi Sadie Naisinstituudis loengu pidanud. Näis, et loeng oli olnud väga igav (ma ise ei olnud tookord seal), aga see, mida lektor pärast Linda ja Jassyga tegi, polnud hoopiski igav.
"Sa ju tead, kui üksildane on meie elu," oli öelnud mulle Jassy, kui ma järgmisel korral Alconleigh'sse läksin. "Loomulikult ei ole eriti raske meis huvi äratada. Näiteks, kas sa mäletad seda toredat vana meest, kes tuli ja pidas loengu Inglismaa ja Walesi tolliväravatest? See oli üsna igav, aga meile meeldis - ta tuleb uuesti, seekord räägib ta külateedest. No Liiderliku Lektori loeng oli hertsoginnadest ja muidugi eelistatakse alati inimesi väravatele. Põnev oli aga see, et pärast loengut andis ta meile maiku sellest, mis on seks - mõelda vaid kui erutav! Ta viis Linda katusele ja tegi temaga igasuguseid õndsalikke asju - vähemasti mõistis Linda kergesti, kui õndsalikud need võiksid olla ükskõik kelle teisega peale Lektori. Ja mulle sai osaks mitu toredat seksikat näpistust, kui ta lastetoa mademelt läbi läks. Tunnista üles, Fanny." (lk 16)
  • Näiteks mispärast möirgas Victoria alati nagu pull ja peaaegu tappis Jassy alati, kui Jassy ütles teatud hääletooniga ja teatud pilgu saatel sõrmega osutades: "Mõtelda"? Minu meelest ei teadnud nad ise ka enam õieti selle põhjust. (lk 17)
  • [Davey:] "Need Radlettid on nagunii teel ühe õnnetu lõpu poole teise järel, ainult et nende jaoks pole midagi kunagi lõpp. Vaene kallis Sadie ei saa lihtsalt tema enda õnneks aru, mida ta on välja haudunud." (lk 17)
  • Hamptoni hirm oli teistlaadi, jäine ja kiretu, ning see valitses alumisel korrusel. Sind sunniti alla selle sisse pärast teejoomist, kui sa olid mukitud, pestud ja lokitud väikesest peast, või siis korraliku kleidiga, kui olid vanem, Pikka Galeriisse, kus tundus olevat kümneid täiskasvanuid, kes kõik mängisid tavaliselt bridži. Bridži juures on kõige hullem see, et igast mängivast nelikust on ühel inimesel alati vabadus ringi luusida ja väikestele tüdrukutele lahkeid sõnu lausuda.
Üldiselt ei jäänud aga kaartidest siiski kuigi palju tähelepanu üle ning me saime istuda kamina ees jääkarunaha pikal valgel karval, vaadata vastu karu pead toetatud pildiraamatut või lihtsalt lobiseda üksteisega kuni teretulnud uneajani. Üsna sageli juhtus aga, et lord Montdore või Boy Dougdale, kui ta parajasti seal oli, loobus bridžimängust, et meid lõbustada. Lord Montdore luges valjusti ette Hans Anderseni jutte või Lewis Carrolli mõnda raamatut ning selles, kuidas ta luges, oli midagi, mis pani mind salajasest piinlikkusest nihelema, aga Polly lebas, pea karu pea peal, ja ei kuulanud minu meelest ainsatki sõna. Palju hullem oli aga see, kui Boy Dougdale organiseeris peitusemängu või sardiinid - kaks mängu, mida ta väga armastas ning mida ta mängis minu ja Linda meelest "toobbedalt". Sõnal tobe oli selliselt hääldatuna omaette tähendus meie keeles, kui me (Radlettid ja mina) väikesed olime - kuid alles pärast Lektori loengut saime aru, et Boy Dougdale ei olnud tookord mitte niivõrd tobe kui liiderlik. (lk 18)
  • Ülakorrusel polnud midagi viga, seal oli täiesti turvaline ja sinna kuidagiviisi ei tungitud sisse, lastetoas olid lapsehoidjad, klassitoas olid guvernandid ning kumbagi kohta Montdore'id ei külastanud, vaid kui nad soovisid Pollyt näha, lasksid nad ta enda juurde kutsuda. Seal oli aga üsna igav, mitte ligilähedaseltki nii lõbus nagu Alconleigh's. Polnud mingit auliste panipaika, mingit kõlvatuste rääkimist, ei mingeid sööste metsa teraslõkse peitma või rebaseurgude sissepääse avama, ei mingeid nahkhiirepoegi, keda tuli toita täitesulepea varuballoonide abil täiskasvanute eest salaja, sest neil olid nahkhiirtest absurdsed arusaamad ja nad arvasid, et need on parasiitidega kaetud või ronivad sulle juustesse. (lk 19)
  • Me ei hoidnud midagi tagasi ning teadsime kõike, mida oli teada üksteise tunnetest kõigi teiste olevuste vastu, olid nad siis reaalsed või kujuteldavad. Ja siis oli veel kiljumine. Naerust, õnnetundest ja heast tujust kiljumine, mis kajas alati terves Alconleigh's, kui välja arvata need harvad puhud, mil seal voolasid tulvaveed. Seal majas olid alati kas kiljumine või pisaratulvad, tavaliselt küll kiljumine. (lk 20)
  • Leedi Montdore'i kirjapaberil oli Hampton Place, Oxford, Twyfoldi jaam. Kuid Twyfold koos ümberistumisega ja tunnise ootamisega Oxfordis sai osaks ainult sellistele inimestele, kes tõenäoliselt ei saanud kunagi leedi Montdore'ile kätte maksta - kõigile neile, kellest ta kas või midagi pidas, mindi vastu Oxfordi. "Käitu tüdrukutega alati viisakalt, iial ei ole teada, kellega nad võivad abielluda" - see aforism on päästnud nii mitmedki vallalised inglise naised tavaliselt India leskedele osaks saavast kohtlemisest. (lk 20)