Oxford
Proosa
muuda- "Kas panite tähele, et seal oli kirjas: ta käis koolis Kanadas, aga sai hariduse Oxfordis?" küsis Arthur. "Jumal neid inglasi küll!" (lk 15)
- Charlie meelest oli Oxford kohutavalt kolklik; ta tahtis laia ilma pääseda ja seda parandada, kas maailm seda siis tahtis või ei tahtnud. Charlie'l olid eesrindlikud poliitilised tõekspidamised. Ta oli Marxi lugenud, ehkki mitte palju, sest Charlie meelest kammitsesid paksud sisutihedad raamatud tema lennukat vaimu. Ta pidas tudengiühingus mõne marksistliku kõne ja äratas omasuguste vabade vaimude imetluse. Tema marksismi võis taandada veendumusele, et kõik on vale ja et olemasoleva korra hävitamine on õiglase ühiskonna ehitamise vältimatu eeltingimus; tulevikulootust kandsid töölised ja neile oli vaja vaid arusaajaid juhte nagu tema ise, kes olid läbi näinud kõrgema klassi silmakirjalikkuse, rumaluse ja verejanu, millega nad olid sünnist saati kokku puutunud. (lk 246)
- Robertson Davies, "Mis on lihas ja luus". Tõlkinud Riina Jesmin. Varrak, 1999
- Olin kujutlenud Oxfordi vaikse ja rohelisena, omamoodi vabaõhukatedraalina, kus keskaegsetes riietes õppejõud ringi patseerivad ning ajaloost, kirjandusest ja teoloogiast loenguid peavad, igaühel kõrval vaid üks üliõpilane. Tegelikkus oli ehmatavalt särtsakas: tuututavad rollerid, siia-sinna nõeluvad väikesed autod, mis tänavaid ületavatest tudengitest hädavaevu mööda manööverdasid, turistide hordid klõpsimas pilte ristist kõnniteel, kus paar piiskoppi oli tuleriidal põletatud neljasaja aasta eest, mil kõnniteed puudusid. Nii õppejõud kui üliõpilased kandsid petlikult kaasaegseid riideid — mentorid enamasti villaseid kampsuneid ja tumedaid flanellpükse, teadusejüngrid teksapükse.
- Elizabeth Kostova, "Ajaloolane". Tõlkinud Hana Arras. Ersen 2006, lk 152
- Oxfordis õppides sai Jamesist esimene Austenite lastest, kes sisenes kirjandusmaailma. Temast sai igakuiselt ilmuva ajakirja The Loiterer peatoimetaja, kes täitis ajakirja lehekülgi leebe (ja mitte alati toimiva) satiiriga. "Kõigist keemilistest segudest," kirjutas ta toimetajana, "on kõige ohtlikum tint. Inimene, kes on pistnud oma sõrmed korra sellesse, ei suuda enam iial pääseda selle pihkasest mõjust." (lk 51)
- Oxford oli tüdrukute saatmiseks hea koht, sest James Austen oli samuti seal ja sai oma õdedel silma peal hoida ja neile linna näidata. Ent kas selline linnaskäik oli edukas? Oxford hõlmas "palju süngeid kabeleid, tolmuseid raamatukogusid ja õliseid saale," kirjutas üks anonüümne Jamesi õpilasajakirja kaastööline, keegi satiiriline tüdruk, kes narris meessoost tudengite ülespuhutud ja tõsiseid muresid. "Olen kindel, et ei soovi sinna enam kunagi minna." Näib tõenäoline, et see oli esimene kord, mil Jamesi väikese õe Jane'i töö trükis ilmus. (lk 73)
- Lucy Worsley, "Jane Austen ja tema kodud", tlk Krista Eek, 2018