Elinor Glyn

Elinor Glyn (neiupõlvenimega Sutherland; 17. oktoober 1864, Jersey, Kanalisaared, Suurbritannia – 23. september 1943, Chelsea, London, Inglismaa) oli Briti kirjanik.

"Elusalt maetud"

Tsitaadid väljaandest: Elinor Glyn, "Elusalt maetud", tlk E. Hurm, 1933.

Davidi käitumist sõjas kui ka ta ärilist tegevust enne sõda New Yorkis hinnati parimalt. Ja nüüd, kolmekümnekolme-aastasena, jäi tal sooritada veel see ainuke ülesanne, enne kui ta võis tagasi tõmbuda eraellu ning pühendada kogu oma aja ja andekuse kodumaa valitsemisele, mis oli tema elu siht.

Lamontid olid alati olnud jõukad inimesed. Elades Washington Square'il, nad olid jäänud ükskõikseks tormikate päevasündmuste vastu ega olnud püüdnud kokku ahnitseda varandust, kuigi kinnisvarade omamine rahvarikkas naabruses on soliidne pärand.

David evis moodsat vaimu; ta pidi elama ja teotsema. Ta oligi juba sooritanud palju ja kavatses sooritada veel rohkem. (lk 3-4)

Naised jumaldasid teda. Tema aga polnud neist huvitatud põrmugi, välja arvatud ajaviiteks mõnel harval juhul. Ta ei talunud naiste vigu, nagu seda tavaliselt teevad Ameerika mehed. Ta nägi naisi nagu nad olid, ilma vaimustuseta ja põlgas enamikku neist põhjalikult. Tema mälestuses püsis naisideaalina ta jumaldatud ema, kes oli surnud esimesel sõja-aastal ja kellest erinesid sootuks need kergete lendlevate juustega plikad, keda ta kohtas alati, kui ta vastumeelselt läks seltskonda. (lk 5)
Kuid saatus näib saatvat mõnikord inimolendeile tuulevaikust, hoolimata kõigist nende püüdeist, ja kui David lahkus 1920. aastal Prantsusmaalt, suruti ta isa surma tõttu eraelu kammitsasse, ning alles aasta eest ta vabanes sellest, et alustada energilist tegevust kavatsetud tööpõllul. (lk 5)
Laline Lester oli kõigiti selline, nagu peab olema tõepoolest meeldiv ameerika pärijanna. Ta omas head haridust ja ta välimus, juuksed ja silmad olid imekenad. Ta oli kaunis nagu liilia. Ta rõivastus maitsekalt ning ta jalad ja käed olid võrratud. Teda oli hellitatud ja hoitud üliväga kogu eluaja, ent ta hoidus meelsamini kõrvale ülimoodsusest ja seepärast tema ilmumine seltskonda tõstis selle väärikust. Laline oli juurdleva iseloomuga, ta uuris kõiki asju, et leida neis midagi head, ent pettudes heitis nad kõrvale. Nende tühiste asjade kuhilas kasvas ja ta arvustusvõime muutus üha teravamaks. Ta oli flirtinud paljudega, nagu teeb seda tavaliselt iga ilus ameerika pärijanna, kuid oli leidnud lõpuks, et kõik olid tühised ja vähemagi tähtsuseta. Ta polnud kunagi oma elus hoolinud kellestki, välja arvatud kass Mumps ja tema ema vana teenija Celestine, kellega ta kõneles prantsuse keelt lapsest saadik. (lk 6)
Jack vaatas teda oma siniste, sõbralikkude silmadega. Kuidas ta teda armastas! Ta armastas iga tema kuldset võluvat kiharat, iga õrna kumerust roosal sametisel põsel, iga pilku tema hallest silmist, mis näisid kurbadena pruunide kaares ripsmete all. Laline'i lapseripsmed avatlesid mehi alati suudlema neid. Need polnud sugugi mustad, tõepoolest isegi mitte tumedad; nad olid juurelt kullakarva, pruunide otstega. Ent nad olid väga toredad ning kaardusid korrapäraselt üles valgete laugude poole. Tema suured, hallid silmad näisid vaatavat alati läbi mingi õrna, pisut hämara, ent mitte tumeda udu. "Koidusilmiks" oli üks luuleline armastaja neid nimetanud. Kahjuks ainult nad olid sageli rahuldamatud, isegi tusased. (lk 8)
Ei, see polnud mitte kergemeelne plika; temas polnud seda teadliku lapsemeelsuse lustlikkust, mida teesklesid viimased. Ka oli ta rõivastatud suurema väärikusega ja ta kleit polnud põlvini lühike. (Kõik see juhtus aprillis 1921, kui kõigil neil, kes soovisid rõivastuda 12-aastaste lastena, oli küllaldane võimalus hellitada oma kujutlust ka siis, kui nad olid juba 40-aastased!)

Tüdruk polnud isegi värvitud — ainult vähe puuderdatud ja ta huuled olid puhtad vabarnavärvi võidest. David Lamont polnud ajast maha jäänud inimene. Tal polnud midagi huulepumati, puna ja kulmude värvimise vastu, kui need olid tarvitatud parandusena, kuid oli nauding näha noores tütarlapses looduse kajastust puhtalt, sest loodus üksi oli küllalt ilus käesoleval juhul. (lk 11)

Keegi lausus midagi reisu kohta üle Atlandi ja Laline pöördus major Lamonti poole:

"Ma sõidan tuleval kolmapäeval oma tädiga "Olympic'ul" Euroopasse. See on minu esimene võõruskäik sinna. Olen sellest pööraselt erutatud."

Nii, nad siis kohtuvad. Ent Lamont ei teatanud talle sõnagi oma kavatsustest.

"Sõidate muidugi Pariisi?" ütles ta.

"Jaa — kuid miks just "muidugi"?"

"Kõik rikkad ameeriklannad, eriti kui nad on nägusad, sõidavad Pariisi — rõivastuse Mekkasse."

Laline tõmbas huuled mossi. David Lamonti toonis oli mingit nõrka põlgust — või oli see ainult pilge?

"Olen väga huvitatud kunstigaleriidest!"

"Tõesti?“

"Miks mitte?"

David Lamont naeratas — ta teadis, Laline hakkas saama pahaseks.

"Võin kihla vedada igale summale, et vaatate Louvre'i läbi poole tunniga ja veedate õhtupooliku piknikil Versailles's, lähenemata lossile, ja ülejäänud aja saadate mööda võidusõitudel või poolomängul, proovite kleite kõikide rätsepate juures la Paix' tänaval ja tantsite öö läbi Bois's või Montmartre'il!"

Laline'i silmad õrnade ripsmete vahel välkusid. "Kui Pariisis tehakse seda, siis muidugi toimin teiste eeskuju järgi — on kohutav olla vanamoeline! Kas teie oma aja veedate selliselt?"

"Oleneb sellest, kellega olen." Lamont vaatles keni, kuid rumalaid nägusid ümberringi ja naeris omaette. (lk 11-12)

"Soovite sigaretti?" Laline tahtis varjata oma rahutust ja avas türkiisidega ilustatud karbi teemantidest initsiaaliga, mis sobis hästi tema puudritoosiga.

"Ma vaevalt kunagi suitsetan," vastas Lamont, "mõnikord harva mõne sigari."

"Kas te ei tunnista seda heaks?" Lamont ei vastanud, vaid küsis: "Mispärast teie suitsetate?"

Laline oli kimbatuses. Ta polnud kindel põhjustes ja ütles mõtlematult:

"Sellepärast, et see tekitab hea enesetunde. Ma ei saa teha midagi, enne kui olen suitsetanud sigareti.”

"Vaene ori!"

"Ma pole ori, suitsetan ainult kümne ümber päevas."

"Jaa, kuid just praegu te tunnistasite, et teie ei saa teha midagi, kuni pole suitsetanud. Järelikult sigarett on käskija, mitte teie."

"Võiksin homsest päevast jätta suitsetamise, kui vaid tahaksin."

"Mina teeksin seda; see oleks teile uueks katseks saada käskijaks."

Seda oli juba rohkem, kui oli võimalik taluda. Uus katse temale, saada käskijaks! Temale, kes oli valitsenud igaüht kogu oma elu! (lk 13)

Kui päevad "Ritz-Carltonis" möödusid ja major Lamont ei ilmunud, muutus Laline üha pahasemaks. Kas polnud ta lõppude lõpuks üldse tagasi sõitnud? — Võibolla oli tal liiga palju tööd? — Võib-olla ta ei tahtnud tulla! Kuid see arvamus oli liiga ebameeldiv ja Laline heitis selle otsekohe kõrvale. Polnud kunagi ühtki meest, kes ei oleks tahtnud tulla, et näha teda! (lk 15)
Jack istus naerdes ja süütas paberossi.

"Oled pagana halvas tujus, David! Mis on juhtunud? Mida sa Euroopas kavatsed teha?"

"Oh — tahan korraks nuusutada Pariisi õhku — ja Londonis luban enesele näha oma rätsepat! Imelik, kuidas ka parimad neist kaotavad lõike, kui rändavad välja!" (lk 18)

Ta oli rõõmus, et tal kaasas oli kaunis tagavara reisurõivaid. Jätkus vahetuseks igal päeval kuue päeva kestel. Iga uus tweed- või villane kostüüm, tore nahk või kaunististega sall oli sobivam eelmisest. Täna hommikul ta kannaks lillakat, hallitäpilist villast kostüümi ja ta kinnitaks sellele kimbu Parma kannikesi. (Külmetusruumis seisis hulk lilli kastikestega ja ootas, kuni neid järjest iga päeva jaoks välja võetakse.) [---]

Vähem kui tunni aja pärast seisis ta ülimalt võluva pildina Jacki kõrval lillakashallis kleidis, jalas kenad hallid kitsenahksed kingad ja laitmatult peened siidsukad. Ta oli täis rõõmsat aimust ja sama värske kui kannikesed ta vööl. (lk 19)

Sügavas südame põhjas Laline oli üpris pahane ja esimest korda elus eneses ebakindel.

David suitsetamistoas oli ka tusane, sest temagi ei tundnud end päris kindlal pinnal olevat.

Soolane mereõhk, aprillipäike, sinine meri, hallid silmad, roosad sametpõsed ja värvimata kirsspunane suu olid tegurid, mis paiskasid ta meeled segi.

"Garcia," ütles ta enesele. Ta pidi viima läkitust Garciale! Neetud tüdruk! 1919. a. kevadel, viibides rahukonverentsil, oli tal äge flirt lady Crestobel Ajincourtiga, ja sellest saadik polnud teda keegi nõnda kütkestanud. Seekord ta pääses õnnelikult ja lady abiellus rikka laevaomaniku Dobbs'iga Hullist. Ta tundis, et mõlemad tüdrukud olid oma erinevate kodumaade ultratsivilisatsiooni saadused ja polnud tõepoolest midagi väärt. Kuid saagiinstinkt segas teda jälle. (lk 21)

Möödus kolm päeva. Võitlus kestis edasi ja väliselt paistis David täieliku võitjana. Laline oli küll suur kunstnik avatlemises, ent mida ta ka tegi, David ei reageerinud sellele põrmugi.

Ta kõneles Laline'iga ainult siis, kui tingimata oli sunnitud seda tegema. Ta pani teda harva tähele ja kunagi ei rahuldanud tüdrukut teadmisega, et hindab tema imeilusaid, vahelduvaid kostüüme. David jättis alati mulje nagu oleks tüdruk talle täiesti tähtsusetu, ja seda võimaldas talle tema tugev iseloom.

Kuid oma sisemuses tundis ta kasvavat sügavat kiindumust Laline'isse, ja mis puutub tüdrukusse, siis too viimasel õhtul, enne jõudmist Cherbourgi, armus Davidisse põhjalikult. (lk 23)

Laline oli palunud, et saatus kingiks talle tundeid — ja nüüd näis, et palvet oli võetud kuulda.

Jack taipas armastava mehe kuuenda meelega seda ja ta süda muutus raskeks. Ta teadis, et David pole mees, kes võib teha naise õnnelikuks. Ta oli küll üks parimaid noormehi, kuid ta motoks oli teotsemine, mitte andumus. Ükski naine ei saaks teda juhtima ja ühtki naist ei eelistaks ta oma kohustistele või karjäärile. Ta ei kannataks mingeid veidraid kapriise, ei pigistaks iial silma kinni kergemeelsete ja järelemõtlematute tegude ees ega lubaks rumalat loogika puudumist. Üks kahest, naine võis neid osutada, ja David kohtleks teda vaid armukesele kuuluva lugupidamisega, või ta peaks neid kõiki alla suruma ning tõusma aruka inimese tasapinnale, — ja kas isegi siis ta armastaks teda tõsiselt? (lk 23)

"Eks ole, vanapoiss, sa kaalutled kõike põhjalikult?" ütles Jack.

David sirutus. Suures mugavas leentoolis ta näis nii väga tugevana.

"Arvatavasti... Selle harjumuse õppisin juba varakult ja see on mulle väga kasulik olnud. On parem, kui iga asi asetatakse sinna, kuhu ta kuulub. Mehed on harilikult lollid; nad segavad ära oma emotsioonid ega näe siis enam, kust need pärit on."

"Jaa eriti armastuse emotsioonid," õhkas Jack.

David naeris lühidalt. "Armastuses on tähtis eneselt otsekoheselt küsida, kas naine kütkestab sind hingeliselt või füüsiliselt. Kui sa oled selles otsusele jõudnud, siis võid anda vastavale tundele vaba voli ja koondada tähelepanu ainult oma olemuse teise külje kaitsemisele. Enamik meist ei taha tõtt näha ja laseb oma mõistuse ummistuda salakavalast seksuaalsest meelitusest, langedes naise füüsilise avatluse nõrgestavasse võrku."

"Kuid need kaks on ju nii seotud!"

"Ei, nad pole seotud. Üks kütkestab ainult meeli, teine on väljaspool neid. Võtame juhu, kus esineb mingi füüsiline defekt. Näiteks, kui naine kaotaks nina, ükski mees ei saaks teda enam armastada. See näitab, et kõik on ikkagi füüsiline. Kui samal naisel on aga hinge ja iseloomu — mees, jättes arvestamata füüsilise külje, võiks teda armastada edasi. Mis puutub minusse, siis analüüsin kogu aeg naisi halastamatult ja nad köidavad mind ainult sel juhul, kui rahuldavad kõiki mu meeli; nii pea aga, kui nad šokeerivad ühte neist, kaob vähimgi võlu."

"Kas sa kunagi pole kohanud kedagi, kes oleks vallanud sind teisiti?"

"Veel mitte. 1919. aastal uskusin, et jumaldan üht naist. Kord, kui parajasti suudlesin teda, langes ta juustest vale lokk ja peale seda kustus kogu mu igatsus.

Ma otse vihastun selle üle, kui naiste ninad muutuvad hommikutuulest punaseks, kui nende hääled piuksuvad või kui nende hingeõhk lõhnab suitsetamisest, või kui nad teevad mõne sobimatu liigutuse või käituvad kombevastaselt. Ma ei saa ühestki neist asjust üle — see on hirmus, näen ainult tõelikkust ega suuda andestada midagi."

"Otsustades selle järgi sa võid väga selgesti näha hingelisi omadusi — nimetame neid nii — ja need paeluksid sind ka füüsiliselt inetus kehas?" Jack oli väga huvitatud, küsides seda.

"Jaa, ma võin neid näha, kuid armastus peab algama füüsilisega ja siis kokku sulama hingega. Nähes ainult hinge armastad platooniliselt. Peab tundma kirge ja teadma, et selle taga peituvad küllaldased väärtused tõeliseks armastuseks."

"Ja ühtki säärast pole sa kunagi leidnud?"

"Mitte kordagi elus. Ameerika kasvatus ja vabadus ning traditsioonide puudus muudab ka parima tütarlapse isekaks ja jonnakaks — sinu kodumaal aga kaotavad nad veetluse sellega, et ajavad taga mehi, keda teil liiga vähe. Vean kihla, et ma ei leia endale elus ühtki korralikku naist." (lk 24-25)

Laline'ile tundus, nagu sureks ta. David ei tohi teda näha — oh! taeva pärast, ainult mitte seda! Ta tormas varjulisele küljele viiva ukse poole ja langes sõbraliku laevapoisi kaenlasse, kes püüdis ta kukkumisel kinni! Kuid on parem vaikida sellest! Mis kõik ei tule läbi elada neil vaestel olendeil, kes reisivad esimest korda üle ookeani! (lk 26)
"Mul polnud vähematki aimu, et meri võib olla säärane koletis!" Heameelest Davidi läheduse üle värvusid Laline'i põsed uuesti veidi punasemaks! Ta palus, et Jack oleks nüüd haige — küllalt haige, et jääda terveks hommikuks oma kabiini.

"Meri on sama kapriisne kui naine," ütles David.

"Ma mõtlen, et nad pole seda üldse — nad teavad alati, mida soovivad, ja harilikult saavutavad ka seda —"

"Ja nii pea kui nende tühine soov on rahuldatud, heidavad nad oma saavutise kõrvale."

"See pole kapriis — see on meetod — ja väärtuste õige hindamine."

"Asi muutub sageli väärtusetuks just siis, kui ta meil juba kindlasti käes on," sõnas David rõõmustudes.

"Jaa — sageli on see nii — vaevalt tahan veel seda, mis mul juba on — igatsen kättesaamatusi." (lk 27)

David ja Jack lõunastasid koos mõlema daami puududes. Kumbki mees oma südames mõtles, kuidas oleks võimalik aega veeta kuldjuukselise, rikutud tüdrukuga. Jacki kava oli harilik. Laline peaks tulema teeajaks üles — ja siis nad istuvad oma toolidel ning vaatlevad päikese loojumist.

David arutles asja endamisi põhjalikumalt. Ta mõtles endale lubada meelelahutust terve tunni. Mitte rohkem kui ühe tunni — ja pärast seda ta lõpetaks kogu loo. Ta ei pidanud end sugugi nõrgaks — üks tund ei või ometi kahju teha ühelegi mehele. Ta ei teinud plaane, sest teadis, et võib võtta tüdruku nii pea kui soovib. Tema motoks oli: teotseda! (lk 29)

"Oled üldse kiinduv olend; naised ei pälvi seda — mina pole säärane —"

"Ei — vanapoiss — sa kujutad koopaelanikku — aga naised armastavad sind palju rohkem kui mind!"

David naeris ja ristas oma tugevad käed.

"Olen brutaalne — minus on mingit dünaamilist jõudu, ma ei saa sinna midagi parata." (lk 30)

"Miks vaatate kella?" küsis Laline.

"Et näha, kui palju mul on aega teie vaatlemiseks."

"Meeldib teile mind vaadelda?"

"Muidugi — kas te pole siis äärmiselt kena selleks?"

Laline tõmbas mokad mossi.

"Jaa — kuid ma pole end ise teinud ega tõuse seepärast komplimendi tasemeni!"

"Te tahate siis olla meelitatud ainult sellest, mis sõltub teie enda tahtest?"

"Jah, just!" (lk 31)

"Major Lamont, pean ma mõistma, et vihjate sellele, nagu oleksin mina moodne plika?" Hallid silmad leegitsesid.

"Ei, teie pole seda sõna kõige halvemas mõttes — kuid nende epideemia on meie maal levinud nii sügavale, et mulle näib: vaevalt ükski naine alla 50 aasta pääseb selle mõjust."

"Mida teie mõtlete otsekoheselt "moodsate plikade epideemia" all? — — —"

Laline püüdis olla mõistlik ja mitte näidata oma kasvavat erutust.

"See on, kui võimatu halba maitset ja ebameeldivaid veiderdusi vabandatakse lapseea aastatega." (lk 32)

"Teile meeldib siis ainult vaadelda tütarlapsi ja mitte kõnelda nendega?"

"Harilikult jah — nende pead on täis tühja prahti ja neid endid, — pole midagi huvitavat vaidluseks."

"Olete kole ebaõiglane. Tüdrukud on tavaliselt kümme korda paremini kasvatatud ja intelligentsemad kui mehed."

"Veel suurem häbi teile, et saadate sellega korda nii vähe kasulikku. Kui olete küllalt rikas ega tarvitse töötada, siis kulutate kogu jõu viirukisuitsutamisele oma tühistele tempudele, millega lööte surnuks aega —" (lk 33)

"Te soovite hoida ainult mu kätt — aga minu mõistus ei tähenda teile midagi!"

"Ma ei tea, kas teil üldse on mõistust, ja ma ei hooli ka sellest. Kui ta teil on, siis peitub ta liiga sügaval rikutud kasvatuse all, mis valmistab teid ette iga mehe jaoks ega jäta aega valimiseks. Mõne suure vapustuse või erilise asjaolu puhul võib see, mis teis on hinnaline, valeväärtuste alt ilmsiks tulla — aga meil on ainult kolmkümmend viis minutit aega," — ta vaatas uuesti kellale. "Kasutagem võimalikult rõõmsalt seda jalutuskäiku!" (lk 34)

David Lamont analüüsis endas küüniliselt: "Selles kõiges on süüdi kevad ja kevadeõhu jõud kosutavad. Ning lõppude lõpuks — mis kasu oleks maa peal naiste mõistusest? Kui nad alati jääksid nooreks ja mõjuksid meestesse elustavalt, see oleks nende õige otstarve. Ent nii pea kui see elustav võim su väljavalitus kustub, muutub ta tüütavaks koormaks!" (lk 35)