Eesmärk

tulevikus soovitav tulemus või saavutus
(Ümber suunatud leheküljelt Otstarve)

Eesmärk on tulevikus soovitav tulemus või saavutus.

ProosaRedigeeri

  • XXII. Peab järele mõtlema etteantud eesmärgi ja iga iseenesestmõistetavuse üle, millest tulenevad meie arvamused. Sest muidu on kõik täis otsustamatust ja rahutust.
    • Epikuros, "Peamised arvamused" ("Peamised arvamused. Ütlused", tlk Kaarina Rein, Akadeemia 5/2013, lk 771-781)


  • Kõnelemise otstarve on üksteist mõista ja teateid saada sündmuste kohta. Kui aga keegi ütleb seda, mida pole, siis jäävad saavutamatuks need mõlemad eesmärgid, sest ei saa öelda, et ma teda mõistaksin ja samuti pole ma saanud teateid. Ja veelgi halvem teadmatusest seisneb selles, et mind pannakse uskuma, et asi on must, kuigi ta on valge, et asi on lühike, kuigi ta on pikk.


  • Vagadus ei ole eesmärk, vaid vahend, et puhtaima meelerahu kaudu jõuda kõrgeima kultuurini.
Seepärast võib märgata, et need, kes vagaduse sihiks ja eesmärgiks seavad, muutuvad enamasti silmakirjatsevateks.


  • Puhas mõistus jääb alati puhtaks mõistuseks, millised meelelised aistingud seda ka kõrvale ei kallutaks; südame energia jääb alati üheks ja samaks vapruseks, s.t. vooruseks, milliste objektide peal seda siis ka treenitud poleks. Niisiis püüdleb tõenäoliselt ka siin suurim mitmekesisus ühtsuse poole, ja kõikehõlmaval loodusel on eesmärk, kus ta ühendab kõik mitmekesiste olendite püüdlused, kogudes kogu maailma õied nii-öelda kokku ühte aeda.
    • Johann Gottfried von Herder, "Mõtteid inimkonna ajaloo filosoofiast", tõlkinud Krista Räni. Tartu: Ilmamaa, 2019, Esimene raamat, lk 30


  • [Apteeker oma vanade sõprade kohta:] Neil mõlemil oli ka plaan, siht, elu eesmärk, või kudas seda nimetatakse. Heakene küll, mis on siis nemad nüüd kaugemale jõudnud kui mina, kes ma alati elasin ilma mingi plaanita? Nad istuvad seal oma rahahunikute otsas, ähivad ja puhivad ja siunavad halbu aegu ja annavad aeg-ajalt viiskümmend rubla heategevaks otstarbeks, see tähendab, nende heaks, keda nad ise oma rahaahnitsusega ja mammonakorjamisega töövõimetuteks ja santideks teinud, ja hädatsevad siis, et ajalehed nende viiekümne-rublalise annetuse liiga väikeste tähtedega on ära trükkinud.
    • Oskar Luts, "Suvi I ja II. Pildikesi noorpõlvest", 1987, 8. trükk, lk 228


  • Veendumus, et elul on olemas eesmärk, on juurdunud kõigisse inimkeha kudedesse, ta kuulub inimeseksolemise juurde. Vabad inimesed annavad sellele eesmärgile mitmeid nimesid ja arutlevad ning vaidlevad palju selle üle, kuid meie jaoks on küsimus lihtsam. Täna ja siin on meie eesmärgiks elada kevadeni. Muust me praegu ei hooli. See eesmärk ei sisalda praegu teisi eesmärke. Hommikul, kui ootame loendusplatsile rivistunult lõpmata kaua tööleminekut ja iga tuulehoog tungib riiete alla ning jookseb tugevate värinatena üle meie kaitsetute kehade, on kõik ümberringi hall ja meiegi oleme hallid. Hommikul, kui on alles pime, uurime me kõik idataevast, et märgata leebema aastaaja esimesi märke, ja iga päev kommenteeritakse päikesetõusu: täna tõusis ta natuke varem kui eile; täna on natuke soojem kui eile; kahe kuu pärast, kuu aja pärast annab külm järele ja siis on meil üks vaenlane vähem.
    • Primo Levi, "Kas see on inimene", tlk Maarja Kaplinski, 2004, lk 61



  • [Nero Wolfe:] Ma vihkan klišeesid, eriti selliseid, mida on kasutanud juba fašistid ja kommunistid. Sellised väljendid nagu suur ja õilis eesmärk ning töö vilja röövimine haisevad pärast seda, kui neid on kasutanud Hitler ja Stalin ning teised nendesarnased satikad. Pealegi, meie sajandil toimuva teaduse võidukäigu ajal pole inimõiguste ja vabaduse nõudmine midagi erilist. See peaks olema iseenesestmõistetav.
    • Rex Stout, "Must mägi", tlk Taivo Varjo, 2010, lk 27


  • Õnn ei ole eesmärk, see on kõrvalsaadus. Veidral kombel on üks kindel viis õnnetuks jäämiseks kaardistada eluviis, milles inimene püüab täielikult ja üksipäini iseennast rahuldada.


  • Ta ei suutnud enam õieti meenutada, mis vahk teda maja ehitama oli kihutanud. Vahest oli ta tollal ainult tunduvalt noorem? Või oli ta kujutlenud, et on millegagi nagu ühel pool, kui saavutab selle eesmärgi, ja võib siis vaba ja lugupeetud mehe õiglast und magada? Sellest kellelegi sõna lausumata pidi ta nüüd ärkama ja nägema, et see oleks alles esimene vahejaam. Et eesmärgi taga oli alati uus eesmärk. Millelgi peale teeloleku polnudki õieti tähtsust. Aga kui see tee juba viimsesse randa viis?
    • Eeva Joenpelto, "Tõmbab ustest ja akendest", tlk Hella-Mare Männamaa, 1981, lk 237


  • Kas seame sihi ja katsume selle poole rühkida? Või kõnnime uimasena juhuslikku kulgu — täna samm ühele poole, homme ehk vastaspoole? Ja nii kümme tuhat päeva, üksteist tuhat tuhmi päeva? Kuni tuleb uus põlv ja küsib — miks te üldse olite? Aeg sihti seada on nüüd.
Siht olgu määriteldud küllalt täpselt, et selle poole saaks suunduda, küllalt realistlikult olemaks teostatav, ent ka küllalt utoopiliselt olemaks muu kui tänapäeva oludele allavandumine. 30-aasta plaan on tee sihi poole, vaadelduna kaugemast otsast. Tee olevikupoolset otsa näeme igaüks ise.
Me sihid on ja peavad olema utoopilised. Utoopia on see, mida pole ja mida asjade areng ka iseendast ei too. Praegu saavutamuid sihte ei saavutatagi, kui neid ei määritelda siis, kui nad on veel saavutamatud. Utoopia peab sündima utoopiana, enne kui ta võib kasvada tegelikkuseks.
  • Me sihid olgu küllaltki täpsustet. Kui vabadus, siis vabadus milleks? Kui omakultuuri viljelemine, siis — mis suunas? Raske oleks rühkida plaanikindlalt uduse sihi suunas.
    • Rein Taagepera, "Variant kujutlustele Eesti tulevikust "30 aasta plaan". Esitet metsaülikoolis 1971. Viimistlus a 1972", Vikerkaar 10/1988, lk 39-45


  • Mis võib olla kasutum kui minevikus seatud eesmärk, mida omal ajal ei saavutatud, nüüd aga ei soovitagi enam saavutada?


  • [Virginia Woolf:] "Tundes end kultuurühiskonnas ebamugavalt, kippusid polaaruurijad kõnnumaale, veel läbiuurimata valgetele laikudele kaardil, puutumatule neitsilikule pinnale, kuhu ühegi mehe jalg polnud enne neid astunud, ja võitlusse looduse endaga, silmitsi elementide salakavaluse ja etteaimamatusega, varitseva kaosega, kaugel harjumuslikkusest ja turvalisest, orjaloomuste argusest ja leigusest ning naise pehmest sülest kesk kodurahu. Nad võitlesid aristokraatlike ideaalide ja aumõistete eest ajal, mil need olid lahjenemas ja hääbumas, ajal, mis ähvardas tasandada inimestevahelised erinevused ja kustutada suurejoonelised mõtted. Nad ei teadnud ise, mis neid takka sundis, kõrgemad jõud ja idealistlikud nõudmised määrasid nende teed ja pitseerisid nende saatuse ning päevikutes ja kirjades naisele kirjutasid nad, et tema, naine, on ainus, kes mõistab, tal ei tule häbeneda mehe pärast, kes seab endale kõrgeid eesmärke, mida ta hiljem reedab, et naine tunneb teda tegelikult paremini kui tema ise, ta tunneb mehe sisimaid tõukejõude ja mõistab teda, nagu emad mõistavad oma lapsi, ja saab aru, et mees peab ohverdama elu ja perekonna võitluses kõrgemate püüdluste nimel, ja mees ise on jõuetu meheliku tahte ees, mis on tema südames pesapaiga leidnud. Naised pidid mõistma, et ainult arad ja leiged asetavad perekonna kõrgemale Võitlusest ja Elueesmärgist. Nii nad kirjutasid, nii nad uskusid. Polaaröös kogesid nad ülimat sihti.
"Pole midagi nii kohutavalt ilusat kui polaaröö. Unenäoline nägemus, maalitud hinge kõige kaunimates toonides. Just nagu värviline eeter; silm ei seleta, kus üks toon lõpeb ja teine algab, ja ometi on nad kõik olemas. Ei mingeid vorme; kõikjal vaid helisev unelev värvimuusika, kauge lõppematu meloodia summutatud keeltelt. Aga kas pole kogu elu kaunidus selline, kõrge, õilis ja puhas nagu see öö," — nii võisid nad kirjutada oma päevikutesse.
Selles valevuses, valgesse üleminevas valges, valge nüanssides otsisid nad oma sihti. Aga nad ei teadnud, kus selles valevuses tuli heisata lipp kui tõestus, et nad on pärale jõudnud. Kus asus tegelikult poolus? Kus oli maailma lõpp ja kuidas pidid nad selle märgistama ning maailmale näitama, et on selle leidnud? Et nad olid saabunud esimestena, et nad olid seal olnud? Nad olid otsinud valevust, aga ei suutnud seda vallutada, nagu hukkamõistetud ekslesid nad seejärel edasi ühelt sihtmärgilt teisele, valevusest valevusse, pooluselt poolusele. Nagu Lendavad Hollandlased kihutasid nad üle avaruste oma koerakelkudel või vedasid ise saane, kannatades ebainimlikke piinu ja vintsutusi. Paljud kaotasid mõistuse või kõngesid skorbuudi, külma või nälja kätte ja paljud otsisidki surma ekspeditsiooni, mis oli määratud ebaõnnestumisele; nad surid lahingus, valgel avaral väljal, nad heitsid valgesse puhtasse lumme jääneitsi kaissu ja kivistusid tema embuses jääsammasteks."
  • Enel Melberg, "Üheteistkümnes päev", tlk Anu Saluäär ja Mari Tuulik, 1998, lk 14-16


  • Lord Voldemortil on suur anne lahkhelisid ja vaenu külvata. Me saame võidelda sellega üksnes siis, kui ilmutame sama suurt sõprust ja usaldust. Erinevad kombed ja keeled ei tähenda midagi, kui meil on üks eesmärk ja avali südamed.
    • J. K. Rowling, "Harry Potter ja tulepeeker", Tõlkinud Krista ja Kaisa Kaer, 2000, lk 623


Ma ei tea, miks see nii on. Võib-olla sellepärast, et tänapäeva inimese jaoks pole tähtis mitte "mõista", vaid "võita", "omandada", "tarbida". Lõppude lõpuks juhtus pärimuse järgi ka keelte segunemine ajal, kui inimesed kavatsesid ehitada taevasse ulatuva torni - seega ei saanud ilmselgelt aru, et on endale seadnud võltsi, saavutamatu ja mõttetu eesmärgi... (lk 46)
  • [Daniel:] Kui meie maa jääb ahtraks ja keeratakse rulli nagu vana vaip, tõusevad kuivad luud üles - ja meie üle mõistetakse kohut mitte selle järgi, mis keeles meie palvetasime, vaid selle järgi, kas me leidsime oma südameist kaastunnet ja halastust. Ongi kogu eesmärk. Teist eesmärki meil pole. (lk 239)
    • Ljudmila Ulitskaja, "Daniel Stein, tõlkija". Tõlkinud Ilona Martson. Tallinn, Tänapäev, 2013


  • Jätkuks hiljuti ajakirja Looming veergudel toimunud mõttevahetusele eksistentsiaalse Eesti kontseptsiooni üle võiksime arutada, kas ellujäämise eesmärk iseendas saab olla Eesti jaoks (piisavaks) positiivseks välispoliitiliseks sisuks? Mulle meeldib mõelda, et vähemalt samavõrra oluline on ka edasi minemine – ellu jääda ja edasi minna, nagu kirjutas õigusfilosoof Ilmar Tammelo – ehk siis viia välispoliitiliselt edasi teatud maailmavaadet, mis meie endi ellujäämise võimalikuks on teinud. Tiibeti kontekstis tähendaks see muuhulgas järjekindlat tiibetlaste põhiõiguste kaitse toetamist, maksimumprogrammina viidet rahvaste enesemääramisõigusele (aga selle sihi ebarealistlikkust on väljendanud dalai-laama isegi) või vähemalt kultuurilisele eluõigusele paljurahvuselise Hiina sees. Nii oleks võimalik ühtlasi olla "oma saatusest suurem" – sest riigi suuruse ja (moraalse) tugevuse määrab tema füüsiliste parameetrite kõrval ju ka riigi idee – mingisugune mittemateriaalne pidepunkt territooriumi, rahvaarvu ja rahvusliku rikkuse kõrval.
  • Haveli ja Kundera vaidluse võtmeküsimuseks oli vastupanu mõttekus tingimustes, kus vastane on oluliselt tugevam ning võib enam-vähem kindlalt ette näha, et vastupanu ei saavuta loodetud sihti. Kui Havel rõhutas kohustust elada viisil, nagu inimeste vabadust rõhuvat režiimi ei oleks tegelikult olemaski (s.o elada tões), süüdistas Kundera Havelit moraalses ekshibitsionismis – soovis näida kangelasena olukorras, kus vastupanu (nt poliitiliste apellatsioonide kaudu) ei vii soovitud eesmärgini, vaid toob protestija lähedastele kaasa veelgi suuremaid kannatusi.


  • Kapitalismil pole mitte mingisugust eesmärki. Kapitalistil on eesmärk teenida raha, teenida rohkem. Sest ainus võimalus teenida on teenida rohkem. Rohkem on kapitali ja kapitalismi ainus pime seadus. Muud seadust pole.
  • Iga õige rännak on palverännak. Kõndimine sisemise tundmatu eesmärgi poole välise tuntud eesmärgi poole minnes.
    • Tõnu Õnnepalu, "Aaker (Muskoka, Ontario, CA)". EKSA 2019, lk 287



  • [T]egelikkus on see, et ma tean päris kindlalt, et noored tõesti läksid minu eeskujul vaktsineerima. Ma tegin TikTokis ühe video koostöös regionaalhaiglaga, et selgitada vaktsineerimise vajalikkust. Ma ei taha end kindlasti üle kiita, aga see oli tegelikult mu jaoks suisa hämmastav, kui palju inimesi mulle kirjutas, et ma aitasin neil hirme ületada ning vastasin küsimustele, mis neile vaktsineerimise juures segaseks jäid, või aitasin vanemaid veenda vaktsineerimise vajalikkuses. See oli kõik, mida ma tahtsin. Kui kasvõi üks inimene läks minu pärast vaktsineerima, siis sellega ma olin juba oma eesmärgi saavutanud.


  • Eks minagi olen pärit ajastust, mis nõudis perfektsust, sest kuidas muidu nendest konkurssidest ja võistlustest läbi tulla. Tehnilised võimalused on koolkondadele ka oma pitseri vajutanud, a la et vigu ei tohi teha. Vanu salvestusi kuulates kohtab vigu küll, aga ikkagi seal tuleb miski muu esile. Üldiselt on ju sedasi: perfektsus ei tohiks olla eesmärk omaette ja soovitav on, kui tuleb niimoodi välja, aga sõnum ei tohi kaduma minna, see on kuskil mujal ja milleski muus. Vigu teha on ikka lubatud, see on loomulik ja inimlik. Harjutamise mõte on lõppude lõpuks ju ka ikkagi loominguline, kunstiline kavatsus. Kahtlemata harjutamisega paralleelselt kinnistub mingisugune tehnika, mis omakorda jälle tõstab tõenäosust, et kõik tuleb perfektselt välja, aga veel kord: see ei ole eesmärk.
    • Kalle Randalu, intervjuu: Janar Ala, "Kalle Randalu: tühjale kohale karjääri ei ehita", Postimees, 11.11.2021, lk 18


VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel