Arija Helmvee

Arija Helmvee ehk roosabanaanike (sündinud 31. detsembril 2000) on Eesti tiktokker.

Intervjuud muuda

TikTok on selles mõttes nii... random, et sa ei saa kunagi ennustada, mis inimestele peale läheb. Ma võin kaks kuud planeerida ühte videot ning siis see saab 20 000 vaatamist, aga siis ma teen mingi täiesti suvalise video kahe minutiga, mis saab sadu tuhandeid või isegi miljoneid vaatamisi.
Ma arvan, et minu ja paljude teiste sisuloojate erinevus on see, et ma ei ole kunagi loonud mingit võlts-persona't või iseennast kõige selle juures ära unustanud või maha surunud. Ma ei ole öelnud ega teinud asju, et inimestele meeldida. Ma ei ole sell-out. Need on suured sõnad, aga ma tunnen, et ma olen algusest peale olnud sama inimene. Ma olen oma jälgijate ja iseendaga aus ning see on ka põhjus, miks mul on see jälgijaskond, mis mul on.
Ma ei näe end traditsioonilise suunamudijana, aga ma tunnen, et mul on see suunamudija vastutus. Ma olen lihsalt Arija, ma ajan oma asju, aga kui mul on võimalus antud rääkida olulisematest asjadest, siis ma pean selle võimaluse ära kasutama. Kui ma räägin näiteks seksist, vaktsineerimisest, ohtudest internetis, siis ma tunnen, et kui mulle on see platvorm juba antud, siis miks ma ei peaks neist asjadest rääkima. See on mulle antud platvormi kasutamine õigel eesmärgil.

Ma ei taha olla lihtsalt ilus nägu.

TikToki eelis on see, et sa võid alustada täiesti nullist. Mul ei olnud mitte midagi enne ja nüüd ma olen siin. See annab nii palju võimalusi. Aga. See on meie ajud 15-sekundi-dopamiiniga ära rikkunud.

See on nii lihtne meelelahutus ning selle pärast see ongi nii populaarne. See pidev uue informatsiooni pealevool on sõltuvust tekitav.

Kui sa päevast päeva pead selliseid labasusi ja rõvedusi enda kohta lugema, teades, et see pole tõsi, ning inimesed, noored tüdrukud arvavad, et on, siis ühel hetkel on see talumatu. See on ainus kord, mis mulle tõsiselt haiget tegi.

Tavaliselt ma blokin lihtsalt anonüümsed kommentaatorid ära, sest mõned inimesed kirjutavadki iga video alla täpselt sama nilbust ning ma ei pea seda taluma. Miks ma peaksin neile selle kõlapinna andma?

See on hirmutav ja kurb, kui mentaalselt nõrk on üheksa-aastane, eriti kui ta on pidevalt paljastatud sellisele... ebavajalikule kiusule ja vihale.
[T]egelikkus on see, et ma tean päris kindlalt, et noored tõesti läksid minu eeskujul vaktsineerima. Ma tegin TikTokis ühe video koostöös regionaalhaiglaga, et selgitada vaktsineerimise vajalikkust. Ma ei taha end kindlasti üle kiita, aga see oli tegelikult mu jaoks suisa hämmastav, kui palju inimesi mulle kirjutas, et ma aitasin neil hirme ületada ning vastasin küsimustele, mis neile vaktsineerimise juures segaseks jäid, või aitasin vanemaid veenda vaktsineerimise vajalikkuses. See oli kõik, mida ma tahtsin. Kui kasvõi üks inimene läks minu pärast vaktsineerima, siis sellega ma olin juba oma eesmärgi saavutanud.
[P]ositiivne tagasiside on alati nagu plaaster, mis kogu negatiivse tagasiside ära nullib.
- Arija Helmvee, intervjuu: Tuuli Põhjakas, "Ma ei pea taluma, kui mulle halvasti öeldakse!", Postimees, 16. oktoober 2021, lk 24-25

Ma võtsin kohustuseks endale olla "TikToki emme". Kui tuleb mõne noorema video For You lehele, siis jätan ma hea kommentaari ja julgustan neid, või kui keegi norib, siis alati kaitsen. Kui kiusupunnidel on päris nimi, siis otsin Facebooki kaudu nende ema või isa nime ja kommenteerin, et kui ta ei vabanda, siis saadan vanematele edasi. Pole veel saatnud, aga 11-aastasele on see šokk küll.
Gen Z on üks hoolivamaid põlvkondi ja suurem osa meist üritavad maailma muuta paremaks. Neil, kes elust veel aru ei saa, on aga kõige valjem hääl ja siis jääbki selline tunne.
- Arija Helmvee, cit. via: Lotte Parksepp, "TikTok jagab kasutajatele piitsa ja präänikut", Peegel nr 6