Kiusamine

Fanny Brate, "Kiusajad" (1885)

ProosaRedigeeri

  • Mehel hakkas ebamugav ja siis ajas naise vaikimine ta marru. Äkki sööstis ta naise poole, haaras sel juustest, tagus teda rusikatega, aga samas väsis ta pingutusest. Ammu võttis kõige kopsakama raamatu, mille ta riiulist leidis — "Maailma atlase" — ja virutas sellega nii kõvasti kui jaksas. Mehele lagipähe. Vastu jalgu. Selga ja õlgu. Kui mees teadvusele tuli, pani ta muhke väga imeks. Ta palus vägivallatsemise eest orjalikult vabandust, aga hakkas kohe seejärel kiusama naist juttudega, et see ta välja aitaks. Mis saigi tavaks. Purjus peaga vägivallatsemisele järgnes pohmelline kius. (lk 52)


  • Kui tahtlik ja korduv kahju tegemine ebavõrdsel positsioonil olevale inimesele – lapsele, noorele, täiskasvanule – satub olema n-ö lihtne juhtum, hõlmates kellegi halvustamist näiteks kehakaalu, riiete või hobide pärast, saavad nii täiskasvanud kui ka õpilased aina kiiremini aru, et nii ei tohi ja tuleks kuidagi sekkuda.
Õpilaste vanemaks kasvamise käigus kerkivad aga teemad, mis on täiskasvanutegi jaoks sageli ebamugavad. Sellistel puhkudel kipuvad nii noored ise kui ka nende õpetajad ja vanemadki liiga sageli tegema nägu, et… ehk läheb mööda. Äkki keegi teine sekkub. Äkki ohver ise ikkagi… läheb ära ja siis jääb kiusaminegi katki.
  • Viimasest anonüümsest veebipõhisest küsitlusest 2019. aasta kevadel nähtus, et vähemalt ühte kolmest keha ja seksuaalsusega seotud kiusamise vormist – kas suulist, füüsilist või küberkiusamist – on kogenud kokku üle 14 protsendi 4.-6. klassi poistest ja üle üheksa protsendi tüdrukutest.
Kõige enam on kokku puututud sõnalise keha ja seksuaalsusega seotud kiusamisega ehk ebameeldivate märkuste ja nimede andmisega.
  • Uuringu põhjal võib aimata, et kolmest LGBT+ noorest umbes kaks puutub meie koolides kokku üht või teist sorti lühi- või pikaajalise kiusamisega, kusjuures neil õpilastel napib usku ja positiivseid kogemusi, et koolitöötaja soovib teda aidata või suudab sellistele kiusamisjuhtumitele lõpu teha.
Ning nende noorte ebalus või lausa pelg täiskasvanute suhtes on kahjuks liiga sageli ka põhjendatud.
  • Täiskasvanuidki mõjutab kiusama ja kiusamisega kaasa minema, seda aktsepteerima või läbi sõrmede vaatama grupi surve, liidri arvamus, ka võimalus ronida mõnel hierarhiaredelil üles, alateadlik soov parandada enesetunnet või vajadus säilitada olemasolev positsioon mõnes enda jaoks olulises kogukonnas. Ja täiskasvanudki muretsevad, mida teised täiskasvanud neist arvavad.
  • Uuringutest nähtub, et kiusamisel on tõsised ja potentsiaalselt pikaajalised kahjulikud tagajärjed, seda eelkõige kiusamise ohvrile, kuid samuti kiusajale endale ning kõrvalseisjatelegi, sest kestva kiusamise korral lööb kõikuma nendegi turvatunne. Kiusamisse sekkumata jätmine ning selle vaikiv aktsepteerimine on seetõttu lõpuks kogu ühiskonnale kulukas.


  • Kui ma pea seitse aastat tagasi noore õpetajana esimest korda klassi ette astusin, olin kindel, et minu jaoks on kiusamise ennetamine, kiusamisse sekkumine ääretult oluline. Olin veendunud, et kui kiusamist vähegi näen, astun koheselt vahele.
Nagu hiljem kiusuennetustöö juurde jõudes teada sain, on argise koolipäeva jooksul õpetajatel kiusamist aga märgata raske, sest seda püütaksegi enamasti täiesti teadlikult täiskasvanute eest varjata, aimates, et võidakse sekkuda. See omakorda tähendas, et õpetajana mul sekkumise võimalusi ja – siiski ju algajana – sekkumise oskusi nappis.
Oli ka õpilasi, kelle meelest kiusasin neid hoopis mina, sest olin liialt nõudlik, hindasin liiga rangelt, pöörasin liiga sageli tähelepanu sobimatule käitumisele või püüetele tunnitegevusest nutivahendite abil viilida. Ja võib-olla püüdis nii mõnigi õpilane korduvalt ja tahtlikult tunnikokkuleppeid eirates kiusata hoopis mind.
  • Mitu kraadi tõsisemalt ja täiskasvanute järjepideva nõu ja jõuga tuleb lapsi aga aidata nende mures kiusamise, s.o ebavõrdsemal positsioonil olevale inimesele korduvalt ja tahtlikult haiget tegemise pärast.
  • Ühed kõvemad pähklid kiusuennetustöös näivad olevat just täiskasvanud ning nendega kaasas käivad müüdid ja käitumismustrid. Näiteks leidub nii lapsevanemate kui ka koolitöötajate hulgas neid, kes leiavad, et kiusamine ei tapa, vaid teeb tugevamaks, mistõttu polegi ennetamisega vaja vaeva näha. Või – kuna kiusamist on täiskasvanutel raske märgata – tekib tunne, et meie koolis, meie kogukonnas kiusamist ei olegi, mis sellest, et uuringud annavad mõista teisiti.
  • Kui lapsel on mure, võta teda tõsiselt. Mõnikord võib enne olla vaja mitut-setut katset, et tekitada või taastada usaldust. Mõnikord võib olla vaja üht-, teist- või kolmandat moodi täna-homme-ülehomme küsida, kuidas tal päriselt läheb. Ent kui ta viimaks räägib, et teda on kiusatud, või avaneb, et sulle kildhaaval poetada, et on ise kedagi kiusanud, siis võta aega ja kuula. Just, kuula! Ära ise räägi (ega ka ülekuula). Küsi ja kuula, sõnasta ümber ja kuula, peegelda veel veidi ja kuula. Ning lahendusigi püüdke otsida koos.
  • Anna võimalus parandada meelt. Uuringud annavad põhjust väita, et enamik lapsi ja täiskasvanuidki mõistab tegelikult, et kiusamine, st endast mingil põhjusel nõrgemale tahtlikult ja korduvalt haiget tegemine on vale. Kui koolis, kodus, huviringis, kogukonnas, isegi töökollektiivis kerkib esile kiusamisjuhtum, tekib tihti ka tahtmine panna maksma tõde ja õigus ning seda sageli kiusaja karistamise kaudu. Ometi võib tõsine karistus muuta kiusamise edaspidi hoopis varjatumaks, tekitada kättemaksusoovi ning muuta edaspidise läbikäimise laste või täiskasvanute vahel hoopis keerulisemaks.

VanasõnadRedigeeri

  • Mida vähem jõudu, seda enam kiusu.
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929