Davidi käitumist sõjas kui ka ta ärilist tegevust enne sõda New Yorkis hinnati parimalt. Ja nüüd, kolmekümnekolme-aastasena, jäi tal sooritada veel see ainuke ülesanne, enne kui ta võis tagasi tõmbuda eraellu ning pühendada kogu oma aja ja andekuse kodumaa valitsemisele, mis oli tema elu siht.
Lamontid olid alati olnud jõukad inimesed. Elades Washington Square'il, nad olid jäänud ükskõikseks tormikate päevasündmuste vastu ega olnud püüdnud kokku ahnitseda varandust, kuigi kinnisvarade omamine rahvarikkas naabruses on soliidne pärand.
David evis moodsat vaimu; ta pidi elama ja teotsema. Ta oligi juba sooritanud palju ja kavatses sooritada veel rohkem. (lk 3-4)
Laline oli palunud, et saatus kingiks talle tundeid — ja nüüd näis, et palvet oli võetud kuulda.
Jack taipas armastava mehe kuuenda meelega seda ja ta süda muutus raskeks. Ta teadis, et David pole mees, kes võib teha naise õnnelikuks. Ta oli küll üks parimaid noormehi, kuid ta motoks oli teotsemine, mitte andumus. Ükski naine ei saaks teda juhtima ja ühtki naist ei eelistaks ta oma kohustistele või karjäärile. (lk 23)
David ja Jack lõunastasid koos mõlema daami puududes. Kumbki mees oma südames mõtles, kuidas oleks võimalik aega veeta kuldjuukselise, rikutud tüdrukuga. Jacki kava oli harilik. Laline peaks tulema teeajaks üles — ja siis nad istuvad oma toolidel ning vaatlevad päikese loojumist.
David arutles asja endamisi põhjalikumalt. Ta mõtles endale lubada meelelahutust terve tunni. Mitte rohkem kui ühe tunni — ja pärast seda ta lõpetaks kogu loo. Ta ei pidanud end sugugi nõrgaks — üks tund ei või ometi kahju teha ühelegi mehele. Ta ei teinud plaane, sest teadis, et võib võtta tüdruku nii pea kui soovib. Tema motoks oli: teotseda! (lk 29)
