Paljudel meist ei ole võimalik soetada kinnisvara Tallinna kesklinna, Viimsisse või Piritale. Sestap vaatab eestlane ikka metsa poole, kus krunt on odavam. Paljud laulud peegeldavad sama muret. Põdramaja on metsa sees. Sealsamas elavad väike päkapikk ja Mutionu. Ennist mainitud laulus "Ehitame maja" otsustatakse hoone rajada metsa veerde õitsevale aasale, lõbusasti vuliseva oja äärde mahlakase kõrvale. Need koordinaadid võtavad hästi kokku lastelaule kummitava probleemi: elatakse ikka vähearenenud infrastruktuuriga piirkondades, kusagil perifeerias.
[Polly:] "Ma jääksin ju siia ainult natukeseks," lausus ta lootusrikkalt. "Kuni korter on müüdud."
[Kerensa:] "Korter, mis näeb välja täpselt samasugune nagu ülejäänud viisteist tuhat ülehinnatud Plymouthi disainkorterit, mis viimase kümne aasta jooksul mere äärde on ehitatud?"
Polly laup tõmbus kortsu. Chris oli end alati pidanud meheks, kellel on hea investeeringu peale silma, ja Polly mäletas tema elevust. "Keldrikorrusel on jõusaal, Pol!" (Chris oli seda kasutanud üheainsa korra.) "Ukselukku saab avada sõrmejäljega!" (Lukk oli pidevalt rikkis.) Asju, mis korteril puudusid - aeda, lastetoa jaoks vaba ruumi -, ei mainitud iial. (lk 27)
Jenny Colgan, "Ranna tänava väike pagariäri", tlk Faina Laksberg, 2021