Lokid

(Ümber suunatud leheküljelt Lokk)
Johann Köler, "Daam valges" (1867)

ProosaRedigeeri

  • Edith ilmus peaaegu kohe tagumisest võõrastetoast välja, kissitas ja pilgutas tugevama valguse käes silmi, raputas oma kergelt sasitud lokke ja nägi üleüldse välja nagu äsja unest äratatud Uinuv Kaunitar.


  • Ta ei olnud naistemees, kuid tema maitse naiste suhtes oli selge igaühele, kes oli piisavalt kaua tema läheduses viibinud. Ja need, kellele ta naeratas, olid tavaliselt väikesed, ümarad ning tumedat verd naised, tihti lokkis juuste, plikaliku naeru ning väikeste pehmete kätega. Kuidas suhtuks ta sellesse pikka kahvatusse naisesse, kes riietus lihtsalt nagu teenija ning teatas, et tunneb ise aiatöid tehes suurt naudingut? Vestluse arenedes avastasin ma, et ta võis rääkida jahikullidest ning hobuse aretamisest sama vabalt nagu tallimees. Ja kui ma küsisin temalt, kuidas ta oma vaba aega veedab, rääkis ta mulle väikesest sepikojast ja metallitöötlemise riistadest ning kergitas juukseid, et näidata mulle omatehtud kõrvarõngaid. Neil olid oskuslikult sepistatud hõbedased lilleõie kroonlehed, mis hoidsid oma embuses väikest kalliskivi otsekui kastetilka. Ma olin kunagi öelnud Mollyle, et Verity väärib asjalikku ja tegusat naist, kuid nüüd kahtlesin ma, kas Kettricken suudab teda veedelda. Ma teadsin, et Verity austaks teda. Kuid kas kuninga ja tema kuninganna vahel austusest piisaks? (lk 426)
    • Robin Hobb, "Salamõrtsuka õpilane". Tõlkinud Kaaren Kaer. Varrak, 2000


  • Lauljanna juuksed olid sätitud üles kaunisse soengusse, mille peal oli peaaegu võimatu lamada. Naine oli vargsi kõik juuksenõelad ükshaaval soengust välja tõmmanud ja korralikult kõhule hunnikusse ladunud, et neid saaks soovi korral relvana konfiskeerida. Nüüd langesid ta pikad lokkis juuksed tiheda pahmakana põrandale ja noored terroristid tegid kordamööda tema juurde asja, et seda näha. Mõned läksid isegi niikaugele et puudutasid naise juukseid. Nad ei saanud küll endale lubada pikka ja õnnistavat paitust, pigem piirdusid lokiotste õhkõrna puudutamisega ühe sõrmega. Kummardudes tundsid nad naise parfüümi, mis erines oluliselt teiste inspekteeritud naiste parfüümidest.
    • Ann Patchett, "Bel canto. Pantvangidraama saatkonnas". Tõlkinud Evelin Schapel. Tänapäev 2007, lk 28


  • Pimeduse vürst ratsutas mustal hobusel, sooblinahkne keep tuules lehvimas. Mehe blonde lokke hoidis koos kuldne võru, tema ilus nägu oli lahingumöllus külm ja...
"Ja tema käsivars nägi välja nagu baklažaan," pomises Clary endamisi nördinult. Joonistus ei tahtnud kuidagi välja tulla. Ohates tõmbas ta plokist välja järjekordse lehe, kägardas kokku ja viskas vastu magamistoa oranži seina.

LuuleRedigeeri

Mõni mees, kel on lokke ja laupa,
                                kuldprillid
                                          ja puhevil pluus
muudkui sohiseb köidete kaupa, nagu oleks tal
                                            takud suus.

  • Betti Alver, "Kodune kirjandustund" (1975). Rmt: B. Alver "Teosed" I. Tallinn: Eesti Raamat 1989, lk 61-62


Mul peas on kolossaalsed lokid
ja üldse – kogu inimkond,
ja jalas aukudega sokid.
Ma olen hästi noor ja blond.