Catherine Lusurier, "Jean Le Rond d'Alembert'i portree" (1777)

ProosaRedigeeri

  • Peaproov on teoreetiliselt sihukene proov, kus kõik peab olema "nagu etendusel", dekoratsioonide, valgustuse, kostüümide, grimmi, lavataguste helide, rekvisiidi ja statistidega; praktikas on tegemist prooviga, kus kõigest sellest midagi puudub, kus laval on tavaliselt vaid pooled dekoratsioonid, kuna pooled alles kuivavad või neid kinnitatakse raamidele või on mingil muul moel "alles tulemas"; kui püksid on valmis, siis pintsakud mitte; kus tuleb välja, et terves teatris pole ainsatki kõlblikku parukat; kus selgub, et puuduvad just kõige tähtsamad rekvisiidid; kui statistid ei saa tulla, sest üks neist on kohtus tunnistajaks, teine kuskil kontoris ametis, ülejäänud haiged või teab kus; kui tellitud flöödimängija saab tulla alles kell kolm, sest ta töötab matusebüroos. Peaproov on üksnes kõige selle peaülevaatus, mida viimasel hetkel veel pole olemas.
    • Karel Čapek, "Kuidas sünnib näitemäng. Kuidas tehakse filmi". Tlk Lembit Remmelgas, illustreerinud J. Čapek. LR nr 45/46 1981, lk 26


  • "Mis sinul viga," ütles Kirsti, "sina oled selline, kuidas seda nüüd öelda, noh, tavaline, mõistlikul viisil. See on kindlasti üks põhjus, miks sa pole abiellunud, võid olla selline, nagu oled ja kellelgi pole midagi ütlemist. Näiteks pole vaja juuksuri juures käia, raha jääb järele ja..."
"Ma ju käin juuksuri juures, ja palju sealt õige järele jääkski," ütles Irja lühidalt.
"Aga poleks vaja, ei ole meest nõudmas, et juuksed peavad korras olema — seal on suur vahe."
"Helde aeg, kas sa arvad, et tööl võib ükskõik kuidas välja näha!"
"Nojah, muidugi, ega ma seda, ma ainult mõtlesin,־ et sa ei pea kellelegi aru andma."
"Kas sina pead siis Einole aru andma enda ja oma juuste kohta?"
"Mitte just otse aru andma, aga ta märkab iga niisugust asja ja ta ei luba mul parukat kanda, juuksed peavad omad olema. Ma kannaksin tööl parukat, aga juuksed vajuvad selle all ära. Sina võiksid vahelduseks parukat kanda, võid selle kodus ära võtta, keegi ei näe, kui oma juuksed on ära vajunud."
"Kas naine peab siis valima mehe ja paruka vahel? Kas sa kahetsed, et mehe valisid?"
"Taevakene, mida sa räägid, ma ei anna sulle üldse kohvi!"
Kirsti valas siiski kohvi kahte tassi ja hakkas veidi aja pärast hoopis muust rääkima. (lk 27)


  • [Härra Norrell:] "Mind ennast on õige mitu korda kohutanud parukas, mida te praegu näete mu peas. Lucas peaks selle igal õhtul oma kohale panema - ta teab, et see on ta kohus -, kuid vahel on ta jätnud selle parukahoidikule kaminasimsil, kus see paistab ka kamina kohal olevast peeglist ja nõnda jääb mulje, nagu oleks kaks härrasmeest pead kokku pannud ja räägiksid sosinal."
    • Susanna Clarke, "Jonathan Strange ja härra Norrell", 1. osa, tlk Hana Arras, 2007, lk 211

LuuleRedigeeri

Ema pluusi selga ajan,
ma vist olen arukas,
sest ma taipan,
               veel on vaja
üles leida parukas...

  • Erika Esop, "Mardiõhtul", "Kümme keerusaia", 1982, lk 16