Linn pole suur. Kui ligineda sellele õhust, on näha, et see koosneb ainult helendavast tuledekobarast kesk lõputuid järvi, okaspuid ja metsikut maad. See on sellise riigi pealinn, kus inimesed on vahemaadega harjunud. Nad peavad metsast ja üksindusest rohkem lugu kui rahvamurrust ja melust; nende pealinn on seega karge ja puhas, seal pole rüsinat.
Vahel tulevad põhja poolt kõhnaga maagivagunid. Nad sõidavad risti läbi kõige vanema keskaegse pealinnasüdame; nende tekitatud vibratsioon raputab mitmesaja-aastastelt hoonetelt kive lahti. Lõuna poolt tulevad turistid ning imetlevad kõike: vett, sildu, Stadsholmenit ning teisi saari. (lk 27)
Maria Küchen, "Õnnelik hoor", tlk Mari Jesmin, 2002
