Maria Küchen

Rootsi kirjanik

Maria Birgitta Küchen (1998. aastani Gummesson, neiupõlvenimega Svensson; sündinud 26. märtsil 1961 Stockholmis) on Rootsi ajakirjanik ja kirjanik.

Maria Küchen, 2019.

"Õnnelik hoor"Redigeeri

Tsitaadid väljaandest: Maria Küchen, "Õnnelik hoor", tlk Mari Jesmin, 2002.


  • Aeg õpetab taevast värve ja ilma vahetama. Samal hetkel, kui sünnib aeg, sünnivad ka kõik lood ning vihm läheb üle. Enne kui aeg leiutatakse, on võimalik üksnes vihm. See on kogu aeg sadanud ja jääbki sadama. (lk 5)
  • Nüüd - just enne kui see algab - oleks mõistlik natuke aega oodata ja järele mõelda. Seda teeme me ju meeleldi, eriti Kesk-Svealandis - kus kõik lõpeb ja alguse saab, enne kui inimestega esimest korda kokku saame. (lk 5)
  • Kohtumine on kokku lepitud. Tundmatud ootavad nurga taga, nad teavad, et me varsti tuleme. Meil on nendest ähmane ettekujutus ja me oleme otsustanud nendega kokku saada, aga me ei tunne neid veel. Need on inimesed, kelle elu ja raskused - pärast seda, kui oleme nendega juba kohtunud - meile korda lähevad. Enamikule meist tundub olevat mõistlik enne mõnd sellist kohtumist natuke aega vaikselt olla ja järele mõelda, kas me ikka oleme valmis selleks, et meid millessegi kaasa tõmmatakse.
Võib-olla on parem kohtumine ära jätta või raamat kinni lüüa, eemale hoida? Juba aset leidnud kohtumist ei saa enam olematuks teha, ja iga kohtumine muudab.
Meie kangelannal on kombeks enne esimest kohtumist mõne tundmatuga vaikselt endalt küsida:
Mismoodi too ootav tundmatu mind muudab?
Kas ma muutun pöördumatult?
Me usume meeleldi, et inimese areng ja enesetunnetus on midagi head ning toimub teadmiste kaudu, mida kogemused meile annavad.
Kui tasuks ühe purustatud elu eest enesetunnetus hoopiski röövitakse - kas me seda siis tahamegi?
Kas sa tahaksid iseennast tunda? Seda küsib meie kangelanna. Ta on sinu ja minu oma. Ta on seal, valguse käes. Varsti hakkab ta paistma. Park, puud...
Ta istub keset äsja õide puhkenud kastaneid. Veel pole midagi juhtunud. (lk 6)
  • Niisiis pole veel midagi juhtunud.
Mõnda aega ei juhtugi midagi.
Surm võtab endale aega. Ta ootab natuke eemal, nähtamatuna ja tuleb alles siis, kui ta ise tahab. Sinnamaani veereb elu oma tavalist rada. Äsja õide puhkenud kastanid... (lk 7)
  • Puud olid just rõõmsalt lehte läinud ja sealt tuli Örjan. Värisegu naistesugu! Raske ja räpane seljakott rippus tal üle õla. Ilmselt oli ta just kusagilt kaugelt koju tagasi tulnud, taas kord. Kust, seda naine teada ei tahtnud. Ei! Aga nagunii on ta sunnitud kogu selle toreda loo ära kuulama. (lk 8)
  • Täna nagu kõigil teistelgi päevadel tegi mees mis suutis, et väsinud välja näha, nagu inimene, kes elab tormilist elu. Tema meelekohtadele olid enneaegu ilmunud esimesed hallid karvad, aga naine ei öelnud selle kohta sõnagi. Olgu pealegi. Tänaval seisva kohvikulaua ääres süütas mees sigareti, tema käed olid kindlad ega värisenud, tema särk oli puhas ja küünealused roogitud ning silmad... Ah, need silmad... (lk 9)
  • Algkooli ajal luges ta terve ühe suvevaheaja venna vanu koomikseid ka siis, kui päike paistis. Lõpuks kulusid need talle pähe. Ta teadis une pealt iga viimast kui tekstijuppi. Päevade kaupa lamas ta Hallandis perekonna suvilas kriuksuvas reformpõhjaga voodis kopituse järgi lõhnava teki all koos tolle rändava kummitusega ja keeldus randa minemast.
Ta oli päevitamiseks ja suplemiseks liiga paks. Suplesid ja päevitasid ainult kenad saledad tüdrukud. Ema ostis talle bikiinid, mida ta nuttes selga proovis; probleem oli selles, et tal olid ju rinnad. Mitte pärisrinnad, vaid rasvarinnad.
Kui käid teises klassis, ei tohiks sul olla midagi rindadesarnast! Pead olema kõhn ja laudsile nagu poiss, rinna ees bikiinide kaks väikest riidest kolmnurka otsekui ettekuulutus sellest, mida ühel päeval oodata on. Nii nägid välja kenad tüdrukud.
Kenad tüdrukud suplesid ja päevitasid.
Tema jäi tuppa. (lk 10-11)
  • Seda, kes näeb Fantoomi ilma maskita, pidi ootama kohutav saatus ja nii edasi. Ta lakkas unistamast sellest, et trotsida toda needust ning saada kangelannaks, kes selle lõpuks kaotada suudaks. Ta tahtis rahu, mitte kohutavat saatust. (lk 11)
  • Lapsena nägi ta unes, et seisab mingi kiriku ees; liivakivist keskaegse katedraali ees, sai ta ajapikku aru. See unenägu oli tal ikka veel üksikasjadeni meeles. Kirik sarnanes tema lapsepõlve kodulinna toomkirikuga, aga samas polnud üldsegi selline nagu too. Kui proovisid sellele ringi peale teha, siis said aru, et see on mõõtmatult suur. Ühtegi ust leidmata kõndis ta mööda seinaääri, kõndis, kuni väsis, kuid ei jõudnud kunagi algpunkti tagasi. Kirikule ei saanud ringi peale teha. Ühtegi sissepääsu ei paistnud olevat.
Kiriku ümber asus park, sama väike kui tegelikkuseski, üldsegi mitte nii suur, et säherdune ehitis sinna ära mahuks. Unenäos pani üks hääl teda end süüdlasena tundma, kui ta enam käia ei suutnud ja seisma jäi:
"Sa ütled, et oled püüdnud nii hästi kui suudad, aga sa oleksid suutnud edasi minna. Sa suudad alati edasi minna! Jaksad küll!"
Kusagil siin ärkas ta tavaliselt üles. (lk 12)
  • Lapsepõlvest oli tal meeles, milline oli tegelik toomkirik seestpoolt: vana puu ja kolkunud õhu hapukas lõhn. Keegi oli surnud. Seinakaunistused otsekui kivist beseed. Karedate määrdunudoranžide patjadega kaetud puupingid. 1930ndatest pärit Jeesust kujutav altarimaal, mida ta ajapikku, mõni aasta hiljem, vihkama õppis.
Lunastaja astus talle vastu millestki, mis meenutas räigetes vikerkaarevärvides üska mõne new age'i kalendri ümbrisel. Tema käed olid ebaproportsionaalselt välja sirutatud ning tema silmad ebameeldivalt, aarialikult kahvatud. Leeris käies taipas ta, et ei suudaks kunagi sellise Kristuse pildi ees end laulatada lasta või lapsi ristida. Gümnaasiumis sai ta ühes rootsi keele tunnis teada, et just see kitš Kristusest inspireeris Karin Boyet kiljutama selliseid ridu Jeesuse kohta: "Sama palju Jumal kui noormees. Tema laubal lõõmab karm, noor keskaeg." Sellega varises pjedestaal Karin Boye jalge alt ning ühtlasi kõik teised pjedestaalid - ta ei suutnud enam autoriteetidesse uskuda.
Võimatu oli uskuda autoriteetidesse maailmas, kus luuletajad lasevad end nii viletsal kunstil sellise pateetikani inspireerida, ilma et keegi protesteeriks. Rahvas ülistas visalt Karin Boyet kui suurt laulikut. Too jõle altarimaal rippus ikka veel toomkirikus, seal, kus kunagi oli olnud Lionga Kauping. (lk 13-14)
Ta uskus, et näeb vilksamisi Jumalat. Mitte palju, üksnes veidi viipamas, aga see oli tõeline Jumal, mitte mõne vussnäpp-maalri kujutatud Jumala-poeg-maa-peal.
Nii uskus ta seni, kuni rääkis mõni aasta hiljem juhtunust emale, kes ta kohe toomkirikusse viis ja lae all olevat värvilist roosakent näitas. Valgus tuli sealt, kõrgelt ülevalt, läbi rohelise, veripunase ja purpurse klaasi. (lk 14)
  • [Örjan:] "Crowley oli tõepoolest something," sõnas ta, suu täis paprika ja riisi segu. "Kas sa oled mõnda tema asja lugenud?"
"Oma arust pole ma sellest nii väga huvitatud. Niipalju kui mina aru saan, oli ta peast põrunud tüüp, kes tegeles sellega, et kägistas väikesi linde surnuks ja keppis kõiki, keda kätte sai, ning pasandas inimeste vaibad täis, nii et..."
"Pasandas inimeste vaibad täis! Wow! Kas ta seda tõesti tegi?"
Helen ohkas. (lk 19)
  • Kõik julgustasid teda - alates juhendajatest ja professoritest kuni kursusekaaslasteni, kellest said ajapikku konkurendid. Ta oli uus täht kirjandusteaduse taevas või pidi selleks saama, kui ta vaid usinasti tööd teeb - kuid sedamööda, kuidas tema uurimistöö edenes, kaotas ta sideme paikadega, mida armastas.
Ta ei suutnud luulesse sisse elada, et lohutust ja keelelist rõõmu leida nagu varem. Kõik oli teesklus, nii inimeste väidetav armastus kirjanduse vastu kui ka kirjandus ise. Tundus nii. Ta ei oleks üldse pidanud doktorantuuri astuma.
Uute tekstide esitamine hakkas üha enam vastu, paistis olevat võimatu ja tarbetu üleüldse maha istuda ja neid kirja panna ning seminarid ajasid tal südame pahaks.
Elu oli ummikusse jooksnud. Kõik uksed näisid kinni olevat ning näis, et mõne avause tegemiseks pole muud teed kui see, et miski peab tema elusse augu lõhkuma. (lk 20-21)
  • Mõne hetke pärast olid juhtunu ning imelikult tuttav naeratus Helenil meelest läinud. Alles oli vaid valu jalas. Tuleb vist röögatu sinikas, aga see pole eriti ohtlik. Tohutult vähe sellest, mis valu teeb, on tõeliselt ohtlik, ja vastupidi: tõeliselt ohtlik annab endast harva tuntavalt märku. See toimib vaikselt, ja kui omadega valmis saab - kui sa oled tühjaks õõnestatud ja nii palju kahjustatud, et pääsu enam pole -, alles siis tekivad sümptomid ning sa adud, et sind on tabanud miski, mille suhtes oleksid pidanud valvas olema. Aga kuidas, kui sul polnud õrna aimugi -?
Radioaktiivne kiirgus. Ideed, tegemised ja inimesed, milles sa olid nii kindel, et isegi ei märganud neid - otsekui rajaneks maailm paratamatult ning iseenesestmõistetavalt nendel, kuid tegelikult oli asi risti vastupidi, nii et nad hävitasid toda maailma, ja sealjuures mingit häiret andmata -
Nii kaua, kui valus on, mõtles ta, on kõik korras. Alles siis, kui valu enam ei ole, olen ma ohus, sest kui valu lakkab, kaotan ma valvsuse. Kõigist valudest kõige reetlikum on valu, mis kunagi ei alga.
See, kes oleks saanud sel hetkel - kui ta longates edasi bussiterminali poole kiirustas - näha, mis tema peas toimub, oleks näinud inimest, kellele valu oli turvatunde allikas. Pelutav? Kindlasti. Tavatu? Kes teab. (lk 23)
  • Hip-hop, džässitrompetid ja lörtsine ilm; märjad helbed keerlesid hämaruses. Tema poeg istus diivanil ning püüdis teha nägu, nagu ei huvitaks teda muusika, mis võbeles ja võnkus, kui tema neile lauda kattis. Iga päev üks ja sama äraelamise rutiin: tee süüa, söö; tee süüa, söö; tee ja söö ning mine magama ja tõuse üles ja mine magama, tee tööd ning haiguta oma töö peale ning vaata aknast välja ja mõtle "homme...", otsekui oleks elu igavene, nagu ei võiks surm luurata lähima nurga taga.
Ta võtab su siis, kui tema tahab. (lk 24)
  • Poisile meeldisid plaadid, mitte tema.
Ema oli ema, ema pärast oli piinlik, ema elas kummalist elu, tema ja ema vahele oli hakanud kerkima müür, mida popmuusika lammutada ei suutnud.
Ema ei tohiks armastada hip-hoppi ega elada üüritud, kitsas teismelise ulualuses, kus riided vedelevad põrandal ning siinseal on plaadiümbrised. Õiged emad elavad eramutes, küpsetavad kukleid ning neil on mitmetuhandeline õmblusmasin. Helen nägi sageli poisi silmist, et ta on täiesti vale ema. Poiss ei usaldanud teda. Ta hoidis Helenit endast käeulatuse kaugusel. Helen oli liiga tema moodi.
Täiskasvanud ei olnud enam täiskasvanud, nad olid igavesed teismelised, samas kui teismelised said aina nooremalt täiskasvanuks. Piirid pühiti minema ning uued piirid tekkisid paradoksaalsetesse kohtadesse. (lk 25)
  • Linn pole suur. Kui ligineda sellele õhust, on näha, et see koosneb ainult helendavast tuledekobarast kesk lõputuid järvi, okaspuid ja metsikut maad. See on sellise riigi pealinn, kus inimesed on vahemaadega harjunud. Nad peavad metsast ja üksindusest rohkem lugu kui rahvamurrust ja melust; nende pealinn on seega karge ja puhas, seal pole rüsinat.
Vahel tulevad põhja poolt kõhnaga maagivagunid. Nad sõidavad risti läbi kõige vanema keskaegse pealinnasüdame; nende tekitatud vibratsioon raputab mitmesaja-aastastelt hoonetelt kive lahti. Lõuna poolt tulevad turistid ning imetlevad kõike: vett, sildu, Stadsholmenit ning teisi saari. (lk 27)
  • Ta ei ole ühegi jutustuse peakangelanna - ei selle jutustuse ega ka mõne muu. Ta on lihtsalt üks kõigist neist tuhandetest inimestest, kes aina astuvad ja astuvad mööda tänavaid tavalistes paikades, kus ka meie, teised, liigume. Nad riivavad meie elu, ilma et me seda teaksime; mõnikord seisavad nad meie selja taga postkontori järjekorras, mõnikord näeme neid ICA-s või rõivakaupluses. Isegi kui keegi neist meile ei räägi, puudutab nende igapäevaelu ikka ja jälle riivamisi meie oma, otsekui läheksid nad meile korda. Meie oleme meie. Nemad on nemad. "Meie" ja "nende" vahel pole piiri. (lk 32)
  • Poiss, kes aeglasel sammul läheneb ning tüdruku kõrval seisma jääb, on tuttav, ta ilmub tavaliselt välja just sel nädalapäeval ja sel ajal. Nad ei tereta ning tüdruk ei mõtle sellele, mis poisi nimi on; ta teab, et praegu ei tohi endale küsimusi esitada; just praegu on küllalt põhjust mitte eriti palju mõelda, kõik käib kähku, ja siis võib jälle mõelda. Sinnamaani võib lasta peas vasardada ainsal mõttel, mida ta nüüd oma teadvusse taob, et seda tervenisti täita, nii et sinna midagi muud ei mahuks, nii et see tõrjuks eemale kõik halva - jonnakal mõttel: "Vabadus on raha, vabadus on raha, vabadus on raha."
Vabadus on raha. Poiss maksab talle peo peale enne, kui midagi toimub. Selline on vaikiv kokkulepe nende vahel, vabadus peo peale enne, kui midagi toimub; peaaegu nagu ühes reklaamfilmis, "vabadus väikeses laekas", tema süda on kindel väike laegas, sealt ei võeta midagi välja ega panda sinna midagi sisse. Tema süda pandi hulk aega tagasi lukku ning võti kukkus jõkke, vajus põhja ja jäi kadunuks.
Ema ütles: "Vabadus on raha, ära seda kunagi unusta. Pea eluaeg meeles: kui sul on raha, ei pääse miski sulle kallale, aga ilma rahata oled sa kaotanud, sest sa oled üksi, sul pole midagi peale iseenda. Meiesuguste omanduses pole midagi muud kui meie hing ja ihu, meil on hädavaevalt riided seljas ning vabadus on raha. Ära muutu minusuguseks, tütreke, ära muutu minusuguseks, ära muutu minusuguseks, hoia nina vee peal ning ära muutu minusuguseks."
Mitte läbi suu hingata. Mitte läbi nina hingata. Mitte hingata. Kui tal veab, suudab ta oma töö ilma hinge tõmbamata ära teha, parimal juhul käib kõik välkkiirelt, ta tunneb poissi ning teab, et kui ta on küllalt osav - (lk 32-33)