Kohtumine


ProosaRedigeeri

  • Naeratan, pisarad voolavad mööda põski ja ma lähen. Mul on tunne, nagu vana hea sõber oleks minust maha jäänud.
Aga siin teel kasvab sõprus kiiremini ja sügavamalt kui igapäevaelus. Nagu öeldakse - mine reisile, veel parem matkale ja sa õpid inimest tundma. Siin kohtume me matkateel ־ raskuste ja ilu keskel, maski ja butafooriata. (lk 163-164)
  • Teeotsani jõudes hakkab natuke hirmus. Mulle meenub, et Astuuria on ainus paik Hispaanias, kus on säilinud karud. Olen küll unistanud nendega kohtumisest, aga mitte pimedas metsas. (lk 192)


  • "Kas ta on sinu meelest üldse selge aruga inimene, isa?"
"Ei, armas tütar, minu arvates mitte. Mul on põhjust loota, et ta osutub hoopis selle vastandiks. Selles kirjas on nii orjalikkust kui iseteadvust, mis tõotab kõige paremat. Ootan seda kohtumist kärsitusega." (lk 62)


  • Tänapäeval inimesed muudkui kirjutavad mulle ja soovitavad, et preili Marple ja Hercule Poirot peaksid kokku saama. Aga mispärast nad peaksid? Olen kindel, et neile endile see küll ei meeldiks. Hercule Poirot'le, sellele täielikule egoistile, ei meeldiks sugugi, et üks elatanud vanatüdruk talle ta ametit õpetaks. Tema on elukutseline salapolitseinik, preili Marple'i maailmas ei tunneks ta end üldse kodus. Ei, nad on mõlemad staarid, ja nad on staarid kumbki omas laadis. Ma ei lase neil kokku saada, kui mul just äkki ootamatult ei tule selleks kange tahtmine. (lk 485)

LuuleRedigeeri

Meie ainus kohtumine aastate möödudes
oli kahe tooli vestlus
külma laua taga.

  • Wisława Szymborska, "Esimene armastus", rmt: "Oma aja lapsed", tlk Hendrik Lindepuu, 2008, lk 14