Anaïs Nin

Prantsusmaa, Kuuba ja USA kirjanik

Anaïs Nin (sünninimi Angela Anaïs Juana Antolina Rosa Edelmira Nin y Culmell; 21. veebruar 1903 Neuilly-sur-Seine, Prantsusmaa – 14. jaanuar 1977 Los Angeles, California, USA) oli Prantsusmaa, Kuuba ja Ameerika Ühendriikide kirjanik.

Anaïs Nin, u 1920.
Anaïs Nin, 1970.


"Spioon armastuse majas"Redigeeri

Tsitaadid väljaandest: Anaïs Nin, "Spioon armastuse majas", tõlkinud Anne Allpere, Loomingu Raamatukogu 46/47, 1993.


  • "Ma pidin kellegagi rääkima; mul ei tule und. Ma pidin kellelegi helistama."
"Te tahate üles tunnistada..."
"Üles tunnistada?" kordas hääl kahtlustavalt; seekord oli tõusev hääletoon vaieldamatult naise oma.
"Kas te siis ei tea, kes ma olen?"
"Ei, ma valisin huupi. Ma olen seda varemgi teinud, Keset ööd on kosutav kellegi häält kuulda — muud midagi."
"Miks just võõrast häält? Te võiksite sõbrale helistada."
"Võõras ei esita küsimusi."
"Minu amet ongi küsimuste esitamine."
"Kes te olete?"
"Valedetektor."
Pärast seda sõna oli pikk vaikus. Valedetektor arvas, èt naine paneb toru ära. Aga kuulis siis, et telefoni köhatati.
"Kas te olete veel seal?"
"Jaa."
"Ma arvasin, et te panete toru ära."
Telefonist kostis naer, pingetu, sädelev, keerlev naer: "Ega te ometi telefoni teel oma tööd ei tee!"
"Teil on õigus. Ja ometi ei oleks te mulle helistanud, kui te oleksite süütu. Koorem, mida inimene üksinda kanda ei suuda, on süü. Niipea kui kuritöö tehtud, võetakse telefonikõne või tunnistatakse üles võõrale." (lk 5)
  • [Valedetektor:] "On ainult üks pääsetee: ülestunnistus, kinnivõtmine, kohus, karistus. Sellest unistab iga kurjategija. Aga nii lihtne kõik ka ei ole. Ainult pool minast vajab lunastust, vabanemist piinavast süüst. Teine pool inimesest tahab endiselt vaba olla. Nii et ainult pool minast annab alla ja hüüab: "Võtke mind kinni", teine pool loob aga takistusi, tõkkeid, püüab põgeneda. See on flirt õigusega. Kui õigus on taibukas, hakkab kurjategija abiga lugu hargnema. Kui ei, hoolitseb kurjategija oma lunastuse eest ise."
"Kas see oleks hullem?"
"Ma arvan küll. Ma arvan, et me ise oleme oma tegude üle palju karmimad kohtumõistjad kui elukutselised kohtunikud. Me mõistame kohut oma mõtete, kavatsuste, salaneedmiste, salavihkamiste, mitte ainult tegude üle." (lk 5-6)
  • Riietatud punasesse ja hõbedasse, manas naine esile pildi sireeni andvatest tuletõrjeautodest, mis jõhkralt katastroofi kuulutades läbi New Yorki tänavate kihutavad, südant võpatam a pannes; riietatud üleni punasesse ja hõbedasse, kiiskavasse punasesse ja hõbedasse, mis lõikasid kehasse nagu noaga. Kui mees teda esimest korda vaatas, tundis ta: kõik lahvatab põlema!
Punase ja hõbeda seest ja pika appihüüu saatel poeedi suunas, kes nii nagu laps ei kao ühestki inimesest, sellele poeedile heideti ootamatult keset linna redel ja naine käskis: "Roni!"
Kui ilmus see naine, taandus linna tavapärane elukorraldus redeli ees, millest tuli üles ronida ja mis seisis ruumis nagu parun Münchhauseni redel, mis viib taevasse.
Ainult et see redel viis tulle. (lk 6)
  • Keegi, kes lähemal istus, kordas viisakalt nime, mille naine viimaks omaks võttis. Sel hetkel rebis valedetektor eest küütleva lumma, mille olid loonud öö, hääl, unetablett ja naise juuresolek, ning otsustas, et naise käitumises on kõik süü tunnusjooned: naine vaatas baari ukse poole, nagu ootaks ta põgenemiseks õiget hetke; rääkis mõtlematult, seosetult; tema liigutused olid rabedad ja järsud, jutuga haakumatud; fraasid segased; vaikimine ootamatu ja tusane. (lk 6-7)
  • Nüüd oli naine Marokos, koos kohalike naistega saunas, kasutas nende pimsskivi ja õppis prostituutidelt, kuidas turult ostetud koolipulbriga silmi värvida. "See on söepulber ja pannakse otse silma sisse. Esialgu on kibe ja ajab nutma, aga siis valgub see piki silmalaugu laiali ja nii tekib neil silmade ümber see säravmust söetriip."
"Kas sa nakkust ei saanud?" küsis keegi naisest paremal, keda valedetektor hästi ei näinud, mittemidagiütlev isik, kellest naine isegi talle vastates välja ei teinud: "Ei, prostituudid lasevad pulbri mošees õnnistada." (lk 7)
  • Naist ajas tagant ülestunnistamispalavik, mis sundis teda looriserva kergitama ja kohutas, niipea kui keegi liiga tähelepanelikult kuulas. Ikka ja jälle võttis ta tohutu käsna ja kustutas kõik öeldu, seda täiesti eitades, nagu oleks segadus iseenesest kaitsekeep.
Kõigepealt kutsus ja meelitas ta su oma maailma; siis ummistas kõik vahekäigud, ajas segamini kõik kujutlused, justkui tahtnuks ta jälitajad maha raputada. (lk 8)
  • Ukse taga tõusev koit vaigistas naise. Ta tõmbas keebi tugevamini ümber õlgade, nagu oleks see viimane ähvardus, suurim vaenlane. Koidu poole ei pöördu ta isegi oma palavikulise kõnega. Ta põrnitses seda vihaselt ja läks baarist välja. (lk 8)
  • Enne kui Sabina ärkas, oli tema silmalaugude vahele jäänud piludest näha vääriskivide kalk helendus, puhas, tumeroheline, särav berüll, mida naise palavikulisus ei olnud veel soojendanud.
Kohe seejärel oli ta ärkvel, kaitsevalmis.
Tema ei ärganud järk-järgult, sundimatult, uut päeva usaldades. Niipea kui teadvus registreeris valguse või heli, oli õhus hädaoht ja ta viskus püsti, et selle survele vastu astuda.
Esimene ilme tema näol oli pinge ja mitte ilu. Sama äng, mis võttis kehast jõu, kattis näo ebaleva, äreva ähmaga, mitte iluga, nagu oleks pilt fooldusest ära libisenud. (lk 8)
  • Aegamisi leidis ta uuel päeval omaenese fookuse, et viia kokku keha ja vaim. See sündis vaevaliselt, nagu oleks eelmisel ööl lahustunud ja laiali pillutatud mina raske kokku koguda. Ta oli kui näitlejanna, kel tuleb leida nägu, hoiak, millega päevale vastu astuda.
Kulmupliiats ei olnud pelk süsimust rõhk heledatel kulmudel, vaid joon, mis pidi tasakaalustama ebasümmeetrilist nägu. Minki ja puudrit ei tarvitatud lihtsalt näo portselanpinna ilmestamiseks, une tekitatud ebaühtlase turse kustutamiseks, vaid öise õuduse küntud teravate vagude silumiseks, põsejoonte ja ähmase koe taasloomiseks, et kaoksid vastuolud ja konfliktid, mis pingestasid näojoonte selgust ja rikkusid vormide puhtust.
Ta peab näo uuesti kujundama, ängistatud vaod siluma, kokkukleepunud ripsmed lahti harutama, hinge salapisarate jäljed maha pesema, tooma suu nagu lõuendil esile ja sobitama sinna meela naeratuse. (lk 8)
  • Sisekaos kui peidetud vulkaan, mis ootamatult rahus küntud põllu vaod kergitab, ootas näo, juuste ja rõivaste korratuse all, otsides lõhet, kust välja purskuda. (lk 8)
  • See, mis teda peeglist nüüd vaatas, oli õhetav, selgesilmne nägu, naeratav, tasane, ilus. Enesevalitsus- ja kunstvõtete kordamine oli ängi vaid lahustanud; nüüd, kus ta tundis end olevat valmis päevale vastuastumiseks, tuli välja tema tõeline ilu, mida äng oli räbaldanud ja moonutanud. (lk 9)
  • Ta uuris oma rõivaid samamoodi, võimalikke väliseid ohte kaaludes, nagu ta oli vaadelnud uut päeva, mis läbi suletud akna ja uste sisse astus.
Uskudes ohtu, mida kehastasid nii asjad kui ka inimesed, milline oli see kleit, need kingad, see mantel, mis tema kartlikult südamelt ja kehalt kõige vähem nõuaksid? Sest ka kostüüm oli väljakutse, distsipliin, lõks, mis kord valitult võis mõjutada näitlejat.
Lõpuks valis ta kleidi, mille varrukas oli auk. Kui ta seda viimati kandis, oli ta seisnud liiga luksusliku, liiga uhke restorani ees, et ta sinna sisse minna söandanuks, aga selle asemel et öelda: "Ma kardan sinna minna", oli ta saanud öelda: "Kuidas ma sinna, lähen, kui mu varrukas on auk?"
Ta valis keebi, mis tundus olevat kaitsvam, katvam.
Keebi voltides oli tema arvates midagi, mida ta pidas ainult meestele kuuluvaks: mingi hoog, julgus, vabaduse toredus, mis naistele on kättesaamatu. (lk 9)
  • Toreadoori provotseerivad viiped, keskaegse ratsaniku lehviv rünnakulipp, tuult trotsiv pingul puri, lahingus sõdalase nägu kaitsev kilp — kõik see meenus talle keepi õlgadele tõmmates.
Laialilaotatud keçp oli ränduri voodi, tuulest pingul keep oli seikluse lipp.
Nüüd oli ta riietatud kostüümi, mis oli kohaseim põgenemiseks, lahinguteks, turniirideks.
Öö kaitsetust varjav eesriie tõusis ja isik laval oli etteasteks valmis.
Valmis, ütles peegel; valmis, ütlesid kingad; valmis, ütles keep.
Ta seisis, silmitsedes end säetuna kohtumiseks eluga, mis ei tõotanud tulla rahulik ega tuua midagi head. (lk 9)
  • Ta ei üllatunud, kui nägi aknast välja vaadates end jälitanud meest, kes tänavanurgal seistes teeskles ajalehelugemist.
See ei olnud üllatav; materialiseerunud oli vaid teda aastaid saatnud tunne: teda jälgib Silm, mis saadab läbi elu. (lk 9)
  • Tänavat ääristasid algusest lõpuni veoautode garaažid. Sel tunnil libisesid lahti nende rasked rauduksed ja välja veeresid hiiglaslikud veoautod, mis varjasid päikest. Rattad olid neil niisama kõrged kui Sabina.
Nad võtsid üksteise järele nii tihedasse rivvi, et ta ei näinud enam tänavat ega maju teisel pool teed. Temast paremal oli vaid mürisevate mootorite vall ja tohutud rattad, mis võtsid hoogu pöörlemahakkamiseks. Vasakul avanesid uued uksed, uued veoautod sõitsid aeglaselt lähemale, nagu tahaksid nad teda alla neelata. Nad ilmusid välja ähvardavalt, ebainimlikult ja olid nii kõrged, et juhte ta ei näinudki.
Sabina tundis, kuidas ta üleni kössi tõmbub; mürast kohkunult näisid veoautod tema silmis veelgi paisuvat, nende mõõtmed muutusid koletislikuks, rataste pöörlemine jälgimatuks. Ta tundis end nagu laps ähvardavate hiidude tohutus maailmas. Ta tundis, kui haprad on jalad tema sandaalides. Ta tundis, kui kaduv ja lömastatav ta on. Ta tundis, kuidas kõikehõlmav oht, mehhaaniline kurjus teda enda alla matab. (lk 8-9)
  • Haprusetaju oli sedavõrd tugev, et ta võpatas, märgates endast vasakul naist, kes tem aga ühes taktis sammub. Sabina heitis pilgu naise profiilile ning teise kõrge kasv ja enesekindel kõnnak rahustasid teda. Ka see naine oli riietatud musta, aga kõnnakus puudus tal hirm.
Ja siis ta kadus. Peegel oli ära lõppenud. Sabina oli seisnud silmitsi iseendaga, oma elusuuruse kujutisega, mis kõndis kössitõmbunud sisemise mina kõrval, tõestades veel kord tunnete ja välise tõe tasakaalustamatust.
Nagu korduvalt varemgi, oli Sabina kogenud väiksust, tajunud hiiglaslikke ohte, peeglis nägi ta aga pikka, tugevat, küpset kolmekümneaastast naist, kes sobis ümbrusesse. Peegel kujutas seda, kelleks ta oli saanud, kellena ta esines maailmale, aga tema salajane sisemine mina võis jääda suure veoauto ratta alla. (lk 9)
  • Alani kuju ilmus tema vaimusilma nagu hetkvõte. See ei puudutanud Sabina taktiilset mälu ega ühtki teist meelt peale silmade. Sabina ei mäletanud mehe puudutuäi ega häält. Mälufotol oli mees talle iseloomulikus staatilises poosis või seisis teistest peajagu pikemana ja tänu sellele kergelt allapoole kooldus, ning teatav rahulikkus jättis mulje, nagu õnnistaks ta kedagi. Sabina ei osanuks teda ette kujutada mänglemas, naeratamas, hoolimatuna või muretuna. Iial ei hakanud mees esimesena rääkima, ei reetnud oma meeleolu, meeldimisi või mittemeeldimisi, ta ootas nagu pihiisa, et esmalt tabada teiste sõnu ja meeleolusid. See andis talle passiivse kuulaja, teiste tunnete peegeldaja jooned. Sabina ei osanud kujutada meest midàgi väga tahtmas (peale selle, et naine koju tuleks) või midagi endale krahmamas. (lk 9)
  • Kaks ülesvõtet, mida naine endaga kaasas kandis, näitasid mehe kahte tahku, aga ei mingit kontrasti: ühel oli Alan kuulav ja ootav, elutark ja erapooletu, teisel istus ta mõtisklevalt, justkui vaadeldes.
Mis tahes sündmuse korral (praegu siis lihtlabane jalutuskäik piki 18th Streeti), kui Sabina kas endast välja läks või kohkus, ilmusid need kaks Alani kuju ja soov koju tagasi minna. (lk 11)
  • Hotelli personali pilkav suhtumine suurendas rõhuvat väsim ustunnet. Reisikott käe otsas näis muutuvat raskemaks. Niisuguses heitunud meeleolus tundusid kõik asjad ebatavaliselt rasked, kõik ruum id lämmatavad, kõik ettevõtmised kurnavad. Kogu maailm näis olevat täis hukkamõistvaid silmi, hotellitöötaja naeratus oli olnud irooniline ja administraatori uuriv pilk ebasõbralik. (lk 11)
  • Mees võttis reisikoti, tema liigutused olid ruttamatud, ja pani selle ettevaatlikult Sabina kappi. Tema liikumine näis lähtuvat kaljukindlast keskmest, gravitatsioonijõu täiuslikust tajust. Tema tunded ja mõtted pöörlesid ümber kindla tuuma nagu hästi korraldatud planeedisüsteem.
Sabina usaldus mehe ühtlaselt kõlava, sooja ja valeva hääle, tema harmooniliste, ei iial rabedate või äkiliste liigutuste, tema enne väljaütlemist hoolikalt kaalutud mõtte, tema arukate hinnangute vastu oli sedavõrd suur, et sarnanes enesest täieliku loobumisega mehe kasuks, tingimusteta andumisega.
Usalduslik, tänulik ja soe hoovus kandus Sabinast meheni. (lk 12)
  • Tänu hellitavale hääletoonile, leplikusele ja armastusele, mida mees ilmutas, oli Sabinal hetkeks kiusatus öelda: "Alan, ma ei ole näitleja, ma ei käinud ringreisil, ma ei tõstnud New Yorkist jalgagi, see kõik oli väljamõeldis. Ma olin hotellis koos..."
Sabina hoidis hinge kinni. Nii tegi ta alati, hoidis hinge kinni, et tõde kunagi välja ei lipsaks, ei iial, ei siin, Alani juures, ega hotellitoas, armukesega, kes oli Alani kohta küsimusi esitanud. Ta hoidis hinge kinni, et lämmatada tõde, tegi veel ühe katse olla näitleja, kes ta keeldus olemast, mängida osa, mida ta keeldus mängimast, kirjeldada reisi, kus ta ei olnud käinud, kehastada naist, kes oli kaheksa päeva ära olnud, et naeratus Alani näolt ei kaoks; et mehe usaldavust ja õnne mitte haavata.
Lühikese hingamiskatkestusega õnnestus üleminek. Alani ees seisis nüüd näitleja, kes mängis taas kaheksat möödunud päeva.
"Reis oli väsitav, aga etendused läksid hästi. Alguses see roll ei istunud mulle, nagu sa tead. Aga ma hakkasin madame Bovaryle kaasa tundma ja teisel õhtul mängisin ma hästi, ma isegi tabasin talle iseloomuliku hääle ja žestid. Ma kehastusin täiesti ümber. Kujutad ette, kuidas pinge hääle kõrgemaks ja kiledamaks kruvib ja närvilisus rohkem žestikuleerima paneb?"
"Oled sina mul ikka näitleja," ütles Alan, "sa näitled veel praegugi. Sa oled selle naise osasse nii põhjalikult sisse elanud, et ei saa enam välja. Sa žestikuleerid palju-palju rohkem kui muidu ja hääl on sul teine. Miks sa käe muudkui suu ette paned? Nagu hoiaksid sa tagasi midagi, mida sa väga öelda tahaksid?"
"Jah, seda ju tegi tema. Tuleb lõpetada. Ma olen nii väsinud, nii väsinud ja ei saa lõpetatud... ei saa lõpetatud tema mängimist."
"Mina tahan tagasi saada oma Sabinat."
Kuna Alan ütles, et ta mängib, kuna Alan ütles, et see ei ole Sabina, ei ole tõeline tema, see, keda mees armastab, hakkas Sabina tundma, et naine, kes oli kaheksa päeva ära olnud, kes oli need armukesega väikeses hotellis veetnud, keda oli rööpast välja viinud selle suhte ebamäärasus, kummalisus, mis kasvas rahutuseks ja väljendus mitmes asjatus ja tuule või vee mäslemist meenutavas mõttetus liigutuses, oli tõepoolest teine naine, roll, mida ta oli etendanud ringreisil. See seletas reisikotti, püsimatust, kaheksa päeva haihtuvust. Kõigel juhtunul ei olnud mingit pistmist Sabina enesega, vaid ainult tema elukutsega. Ta oli tulnud koju puutumatuna, valmis vastama mehe truudusele truudusega, usaldusele usaldusega, ainsale armastusele ainsa armastusega. (lk 13)
  • Sel hetkel tunneb ta endast väljaspool oleva jõu ajel sundi olla see naine, keda mees ootab, ihaldab ja loob. Mida mees talle või temast ka ei räägiks, ta teeb need sõnad teoks. Enam ei tunne ta vastutust eelneva eest. Tema nägu ja keha, hoiakud ja hääl on muutunud. Temast on saanud naine, keda armastab Alan.
Tunded, mis temast läbi voolavad ja teda endaga kaasa haaravad, on armastus, hoolivus, andumus. Need tunded tekitavad võimsa hoovuse, millel ta hulbib. Tänu nende tugevusele on kadunud kõik tema kahtlused, nagu need kaovad ka fanaatilise pühendumise korral ühele maale, teadusele või kunstile, mis kõik väiksemad vead eesmärgi vaieldamatus väärtuslikkuses lahustab.
Tema silmadesse ilmus väikest teemanti meenutav tuluke, mis keskendus suurima hoolikusega kavatsetule. Tavaliselt olid naise pupillid laienenud ja tundus, et nad ei ole suunatud olevikule, nüüd oli aga nende teemantvahedus ametis elustavate valede sepitsemisega, mis tegi ta silmad selgemaks ja veelgi läbipaistvamaks, kui seda võinuks teha tõde.
Sabina tahab olla naine, kellena Alan teda näha tahab.
Vahel ei tea Alan isegi, mida ta soovib. Siis ootab tormakas, mäslev Sabina uskumatult vaikselt, valvsalt ja tähelepanelikult märke mehe soovidest ja kujutelmadest.
Uus mina, keda naine Alanile pakkus, tema jaoks lõi, oli äärmiselt süütu, värskem, kui ükski tüdruk olla võinuks, sest see puhas abstraktsioon, idealiseeritud kuju ei olnud sündinud tegelikust Sabinast, vaid mehe ja tema enda soovidest. Ta muutis mehe jaoks isegi oma rütmi, taltsutas oma raskepäraseid rahutuid liigutusi, iha suurte asjade, suurte tubade, ajatuse, tujukuse ja ootamatute tegude järele. Isegi Sabina tugevad töntsakad käed lebasid mehe pärast neid ümbritsevatel esemetel õrnemalt. (lk 14-15)
  • Samal ajal aga soovis naine, et ta võiks mehele rääkida tegelikult toimunust, ta soovis, et võiks pea mehe kaitsvale õlale panna, ootas kaitsvat mõistmist, mis ei tahaks teda omada, vaid temast lõpuni aru saada ning millega kaasneks ka õigeksmõistmine. Ta soovis, et mees otsustaks tema tegude üle niisama erapooletult ja elutargalt nagu teiste tegude üle, ta soovis, et mees mõistaks ta õigeks, nagu ta mõistis õigeks teised, teades nende motiive.
Üle kõige ootas ta õigeksmõistmist, et ta saaks sügavalt uinuda. Sabina teadis, mis teda une asemel ootab: ängistatud öine vahipost. Sest pärast seda, kui ta oli Alani meelerahu nimel ritta seadnud möödunud nädala sündmused, oli mees teda tänulikult suudelnud ja sügavalt, kõike unustavalt magama jäänud, täis usaldust öö vastu, mis oli talle Sabina tagasi toonud. Sabina aga lebas ärkvel, kaaludes, kas tema väljamõeldiste hulgast võiks mõni hiljem välja tulla, kaaludes, kas tema Provintsilinna hotelli kirjeldus ei ole äkki hoopis vale, sest lähtus see ju kuuldustest. Kaaludes, kas talle jääb meelde kõik, mis ta oli hotelli ja teiste osatäitjate kohta rääkinud. Kaaludes, kas Alan võiks ühel heal päeval mõnd trupi näitlejat kohata ja aVastada, et Sabina ei ole nendega kunagi koos töötanudki. (lk 15-16)
  • Ka öösel vaevas teda meeleheitlik vajadus headuse järele. Kui teised tüdrukud palusid endale ilusat või rikast või mõjuvõimast või luulelist armsamat, siis tema palus kirglikult: olgu ta hea.
Miks vajas ta nii väga headust? Mis tal viga oli? Mis siis, kui ta oleks abiellunud hoopis jõhkra või kurja mehega?
Piisas pelgalt sõnast "kurjus", kui ta süda ägedalt kloppima hakkas. Need ohud, mida tal oli õnnestunud vältida, olid nii suured, et ta ei söandanud neid endale ettegi kujutada. Ta oli ihaldanud ja saanud headuse. Ja nüüd, kus tal see käes, riskis ta päevast päeva, tunnist tundi teistel otsingutel selle kaotamisega! (lk 16)
  • O'Neili maja otsides oli ta jalutanud luidetele ja ära eksinud. Liivaluited olid päikeses nii valevad, nii puutumatud, et ta tundis end esimese asukana jäämäe tipul.
All loksus meri, nagu püüdnuks ta liiva uuesti oma sügavustesse vedada, võttes iga kord kaasa veidi, et see tõusu ajal ometi tagasi tuua geoloogiliste vormidena, kristalliseerunud liivalainete tardunud merena.
Seal jäi ta seisma ja võttis supelkostüümi seljast, et päevitada. Tuul keerutas liiva üles ja laotas selle tema kehale kui musliini. Ta oli mõelnud, kas liiv — kui piisavalt kauaks paigale jääda — võiks ta katta, kas ta võiks looduslikku hauakambrisse hoopis kaduda? Liikumatusega kaasnes alati üks kujutlus, kujutlus surmast, ja see sundis teda püsti tõusma ning tegevust otsima. Puhkamine tuletas meelde surma.
Aga siin, sel soojuse ja valguse silmapilgul, nägu taeva poole pööratud, meri jalgade juures end raevunult rulli ja siis jälle lahti keeramas, ta surmakujutlust ei kartnud. Ta lamas liikumatult ja vaatas, kuidas tuul liivamustreid joonistas, ning tundis ängi ja palaviku hetkelist alanemist. Õnne olevat defineeritud palaviku puudumisena. Mis oli siis see, miile meelevallas ta oli, mis oli palaviku vastand? (lk 17)
  • Siis just oli ta kuulnud laulu. See ei olnud niisama laul, mida võinuks laulda ükskõik kes piki randa kõndija. Hääl oli võimas, koolitatud, hästi valitsetud, harjunud suurte saalide ja arvukate kuulajatega. Ei liiv, ei tuul, ei meri, ei avarus saanud seda nõrgendada. Hääl, eluhümn, viskus enesekindlalt, neid kõike trotsides vastu algelementidele, jäämata ometi alla.
Ilmunud mehe keha oli täielikus kooskõlas häälega, täiuslik kast niisuguse pilli jaoks. Mehel oli tugev kael, suur, kõrge otsaesisega pea, laiad õlad ja pikad jalad. Korralik tugev karp, kus hoida häälepaelu, hea kõlakast, mõtles Sabina, kes ei olnud end liigutanud ega laulu "Tristanist ja Isoldest" katkestanud, lootes, et mees teda märkamata möödub.
Laul, mis kestis, kandis ta lapsepõlves nii ahnelt loetud saksa muinasjuttude Pimedasse Metsa. Hiiglaslikud puud, lossid, ratsanikud, lapse silmis kõik liiga suured.
Laul tõusis, paisus, kogus endasse mere rahutuse, päikese punakuldse pillerkaare, võistles tuulega ja paiskas taevalaotusesse kõrgeid noote nagu leekivat vikerkaaresiïdà. Ja siis loits katkes. (lk 17)
  • Naise vaikus oli niisama täiuslikult ilmekas kui mehe laul, tema liikumatus väreles tähendusest samamoodi kui enne mehe hääl.
(Hiljem ütles mees talle: kui sa siis oleksid suu lahti teinud, oleksin ma ära läinud. Sul oli annet lasta enda eest kõnelda kõigel muul. Ma tulin sinu juurde ainult sellepärast, et sa olid vait.)
Sabina ei katkestanud mehe unelmaid.
Ta vaatas naeratades, kuidas mees vabalt ja sundim atult liivaluitele lähenes. Mehe silmade värv oli võetud merest. Hetk tagasi oli meri Sabinale tundunud miljoni teemantsilmana, nüüd tulid tema poole vaid kaks, ainult need olid sinisemad, külmemad. Kui meri ja liiv ja päike oleksid tahtnud luua inimesi, kes kehastaks selle pärastlõuna rõõmu, oleks fontäänina õhku paisatud just niisugune mees.
Ta seisis päikest varjates Sabina ees ja vaatas naeratades, kuidas naine end kinni kattis. Vaikus kandis edasi nendevahelisi teateid. (lk 18)
  • ""Tristan ja Isolde" kõlas siin palju ilusamalt kui ooperis," ütles Sabina. Ja tõmbas vaikides selga supelkostüümi ning riputas kaela kee, lõpetades nii justkui mehe hääle ja oma keha antud etenduse.
Mees istus tema kõrvale maha. "On ainult üks koht, kus see veel paremini kõlaks. Pimedas Metsas, kust see laul pärit on."
Aktsendi põhjal Sabina teadis, et mees sealt tulebki, ning et tema füüsiline sarnasus wagnerliku kangelasega ei ole juhuslik.
"Ma käisin seal tihti laulmas. Seal ei kaja ja mulle tundus, et laul peidetakse salaallikatesse, kust see välja paiskub siis, kui mina olen juba ammu surnud."
Sabina näis kuulavat mehe laulu kaja ja kirjeldust paigast, millel on mälu, kus minevik ise on kui võimas kaja, mis talletab kogetut; siin aga valitses otsustav tahe mälestustest lahti saada ja elada ainuüksi olevikus, nagu oleks mälu vaid tülikas pagas. Just seda mees silmas pidas ja Sabina sai aru. (lk 18)
  • Mees vaatas Sabinale otse silma; tema silmad olid nüüd jäiselt sinised, erapooletud ja tundusid nägevat läbi Sabina kõiki naisi, kes olid lahustunud üheks, aga võivad kõik iga hetk uuesti eneseks lahustuda. Seda pilku oli Sabina näinud don Juani silmis, ükskõik kus, seda pilku ta umbusaldas. See oli iha alkeemia, mis äratas Sabinas hetkeks ellu kõik naised, aga võis niisama hõlpsalt järgmise alkeemilise katsega Sabina paljudeks teisteks lagundada.
Ohus oli tema kui "unikaalne" Sabina, keda armastas Alan. Umbusk mehe pilgu vastu pani tal vere tarretuma. (lk 19)
  • Sabina uuris mehe nägu, et näha, kas viimane saab aru, kui närviline ta on, et iga järgmine kogemushetk suurendab seda närvilisust, on ta peaaegu halvanud. (lk 19)
  • Mees silitas tema käsivart, suudles küünarvarre õndlaid, õlgu ja ütles: "Sinu keha on palavikuliselt kuum. Kas sa oled liiga palju päikest saanud?"
Mehe rahustamiseks ütles ta ettevaatamatult: "Rambipalavik."
Selle peale mees naeris, pilkavalt, uskmatult, nagu Sabina oligi kartnud. (Ainult üks mees uskus tema hirmu ja praegu tahtnuks ta Alani juurde tagasi joosta, joosta ära selle pilkava võõra juurest, keda ta oli püüdnud petta oma poosi, oskusliku vaikimise, kutsuvate silmadega. Nii oli aga raske vastu pidada, ta ei saaks hakkama. Sabina tõmbus pingule ja tal hakkas hirm. Ta ei teadnud, kuidas uuesti tõsta oma mainet mehe silmis pärast seda nõrkuse möönmist, mida võõras pilkavalt ju ei uskunud ja mis ei sobinud ka tema väljakutsuva käitumisega. Samasugust pilkavat naeru pidi Sabina veel kord kuulma, kui teda hiljem tutvustati mehe parimale sõbrale, kaasseiklejale, samasugusele donjuanile, kes oli niisama viisakas, meeldiv ja enesekindel kui ta ise. Nad olid suhtunud temasse kelmikalt, nagu oleks ta üks nende seast — seiklejanna, kütt, haavamatu naine —, ja see oli Sabinat solvanud.)
Kui mees nägi, et naine kaasa ei naera, jäi ta tõsiseks, heitis Sabina kõrvale pikali, aga Sabina oli ikka veel solvunud ja tema süda peksles endiselt lavahirmust. (lk 19)
  • Kui nad kuurortlinna jõudsid, vaadati neile järele. Jalustrabav Sõnumitooja, mõtles Sabina, muinasjuttude Pimedast Metsast. Mees kõndis väga sirgelt, sügavalt hingates, tema lai rind tõusis ja vajus ja ta naeratas pidulikult, tõstes sellega Sabina tuju ja tehes meeled helgeks. Oli uhke tunne kõndida mehe kõrval: nagu kannaks trofeed. Oma naiselikus edevuses, vallutuste armastamises oli ta uhke. Hooplev ja võidurõõmus kõnnak tekitas Sabinas illusiooni tugevusest ja väest: ta oli võlunud, võitnud niisuguse mehe. Tema väärtus enese silmis tõusis, kuigi ta teadis, et see tunne ei erine purjusolekust ja kaob nagu alkoholijoobumus, mis teeb järgmisel päeval sisimas veelgi abitumaks, veelgi nõrgemaks, jõuetuks, lööduks, seesmiselt täiesti tühjaks.
Sisimas oli ta pidevalt ebakindel, kokkuvarisemise ääre peal; karm sõna, halvustus, kriitika võinuks koetise hõlpsalt rebestada; sisimas ta kõhkles takistuste ees, teda kummitas katastroofiaimus, samasugune painajalik ettekuulutus, rnida ta kuulis Raveli "Valsist".
Valss, mis viib katastroofini: keerlemine poleeritud põrandatel litritega kaunistatud ohulistes seelikutes kuristikku, minoorsed noodid teesklemas kergust, pilkavat tantsu, minoorsed noodid tuletamas alalõpmata meelde, et inimese saatust valitseb algpimedus.
See Sabina sisemus naaldus hetkeks kunstliku valguskiire külge, naaldus rahuldust pakkuva edevuse külge, et tema kõrval kõnnib nii ilmeksimatult ilus mees ning kõik, kes meest vaatavad, kadestavad naist, kes on ta ära võlunud. (lk 20)
  • Mehe irooniline toon andis mõista, et eeldatavasti ei oota Sabinat mitte sõbrad, vaid tõenäoliselt teine mees, teine armuke.
Mees ei uskunud, et naine tahab minna oma tuppa juustest liiva välja pesema, põlenud nahale kreemi peale määrima, küüsi värskelt lakkima, vannis lebades nende kohtumise iga hetke uuesti läbi elama, sest Sabina oli harjunud kogetust joobuma mitte üks, vaid kaks korda. (lk 21)
  • Ta kõndis piki märga liiva kõige eredamalt valgustatud sadamasilla poole, kus janusele öödeavastajale pakkus end "Draakoni" neoontuledes põlev kere.
Ükski Sabina sõber ei saanud siiatulekut endale lubada. Isegi klaver oli siin heitnud kõrvale tagasihoidliku kesta ja lisas ülejäänud liikumisele oma paljastatud seesmiste m ehhanismide'tantsu, laiendades pianisti kuningriiki abstraktsetest nootidest ärritatud traatidel pikutavate malendite viimistletud balletini. (lk 21)
  • Naise silmad tõmbusid tumedaks ja nende ümber joonistus söetolmust triip täpselt nagu nendel idamaistel naistel. Tema laud olid toonitatud sinisega ja kulmud, mida ta ei kitkunud, heitsid varje, mis jätsid mulje, nagu oleksid tumedad sähvatused, mida tema silmad pildusid, pärit sügavamast allikast kui päeval.
Sabina silmad imasid endasse mehe selgelt vormitud kontuure kontrasti tema jõulise pea ja pikkade sõrmedega siledate käte vahel, mida katsid imepeened udemed. Mees mitte ainult ei silitanud nahka tema käsivarrel, vaid tundus avaldavat tundlikku muusikusurvet talle nii tuttava pilli varjatud keeltele, öeldes. "Sinu käsi on niisama ilus. kui su keha. Kui ma poleks su keha näinud, tahaksin ma seda ometi, pelgalt sinu käe kuju nägemisest." (lk 21-22)
  • Iha lõi vulkaanilise saare, kuhu nad transis heitsid, tajudes enda all olevaid maa-aluseid keeriseid, tantsupõrandat ja lauda ja ihast välja kasvavat magnetilist bluusi, keha väreluste laviini. Tundliku naha, salaudemete väätide, ihu sämpude ja nõgude all voolas vulkaaniline laava, hõõguv iha, mis muutis hõõgudes lauldava bluusi kähedalt metsikuks karjeks, linnu ja looma taltsutamatuks naudingukarjeks ja, ohukarjeks ja hirmukarjeks ja sünnitusvalude ja haava karjeks, mis tuli looduse püünisaugu rämedast suudmest. (lk 22)
  • Võbelevad hoiatused, mis panid värisema käe, keha, muutsid väljakannatamatuks tantsimise, väljakannatamatuks ootamise, suitsetamise ja väljakannatamatuks vestlemise, olid peagi muundumas taltsutamatuks haardeks, sensuaalseks kannibalismiks, joovastavaks epilepsiaks.
Nad põgenesid maailma silma alt, laulja prohvetliku, käheda, viljastava proloogi käest. Alla redeli roostes pulkadest öö allilma, mis ootas paljutõotavalt esimest meest ja esimest naist maailma alguses, kui ei olnud sõnu, millega teineteist omada, muusikat, et laulda serenaade, kingitusi, millega meelitada, turniire, millega muljet avaldada ja sundida alistuma, ei ühtki teisejärgulist vahendit, ehteid, kaelakeesid, kroone, mida trotsida, oli väid üks riitus,, naise joovastav, joovastav, joovastav tõmbamine mehe seksuaalsuse mastile. (lk 22)
  • Sabina tõuseb kuuvalgel istukile, ta on vihane, rahutu, löödud. Palavik oli tõusnud ja alanes sõltumata ihast, mis oli rahuldamata, liiva jooksnud. Kõrge palavik ilma haripunktita — Viha, Viha —, sisima sulamiseta, kuigi Sabina tahaks olla nagu mees, kes võib seiklustki vabalt võtta ja ihaldada, tunda naudingut ka võõrast. Tema keha ent ei sula, ei kuuletu kujuteldavale vabadusele. See jätab ta ilma seiklusest, mida ta oli otsinud. Palavik, lootus, miraaž, allasurutud rahuldamata iha jäävad temasse terveks ööks ja järgmisteks päevadeks lakkamatult põlema, sundides neid, kes teda näevad, ütlema: "Kui sensuaalne ta on." (lk 22-23)
  • Sabina lootis salamisi, et ehk räägib mees talle midagi, mis sulataks üles tema meelte sulamatu tuuma, et ta saaks vastata, et mees murraks läbi tema vastupanust.
Siis jahmatas Sabinat tema enese ootuste absurdsus: ta otsis mingit teistsugust liitu, sest meeleline oli jäänud talle kättesaamatuks, kuigi tahtis ta ju vaid meelelist, ta soovis jõuda mehe vabaduseni seigelda, saavutada naudingut sõltumatuks jäädes, et hoiduda kõikidest armastusega seotud ängistustest.
Hetkeks tajus ta oma armastuse ängide sarnasust narkomaani, alkohoolikute, hasartmängijate omaga. Seesama vastupandamatu soov, pinge, sund ja depressioon, mis kaasneb soovile järeleandmisega, vastikus, kibestumine, depressioon ja taas sund... (lk 23)

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel