Käsn

paiksete loomade hõimkond

Käsn on mereloom, kes veedab elu nii paikselt, õdusalt ja sündmustevaeselt, et seikluste tõenäosus suureneb määratult, kui inimesed ta tapavad ja merest välja kisuvad, et tema laipa pesemisvahendina kasutada. Analoogia põhjal nimetatakse tihti käsnadeks ka muid sarnase väljanägemisega pesemistarbeid, mis on päritolult hoopis taimsed või sünteetilised.

Piibel muuda

  • Aga keegi jooksis, kastis käsna äädikasse ja, pistnud selle pilliroo otsa, pakkus talle juua, üteldes: "Noh, olgu, eks me näe, kas Eelija tuleb teda maha võtma!"
37 Aga Jeesus kisendas valju häälega ja heitis hinge.


  • Pärast seda ütles Jeesus, teades, et kõik on juba lõpetatud, et Kiri läheks täide: "Mul on janu."
29 Seal seisis äädikat täis anum. Nad torkasid nüüd äädikaga immutatud käsna iisopi roo otsa ja ulatasid selle tema suu juurde.
30 Kui nüüd Jeesus oli võtnud äädikat, ütles ta: "See on lõpetatud!" ja, langetanud pea, heitis hinge.

Proosa muuda

  • [Joosep Toots:] "Kelle sa siis võtsid?"
[Lible:] "Kelle ma võtsin, kelle ma võtsin... Nagu mul ei tea kui palju oleks valida olnud. Vaadaku Tootsi-isand ikke mehele enne otsa ja rehkendagu välja, kellele niisugust käsna õige vaja on, nagu mina. Printsessinnad ja Suuremaa mõisahärra tütred mind ka nagu hästi ikke ei tahtnud, või nii... põlastasid nagu selle teise silma pärast... Mis mul siis veel muud üle jäi, kui pidin oma südame ajalehe-paberi sisse mässima, kaenla alla võtma ja Saare Mari jalgade ette maha panema." (lk 85)
  • [Lible:] Ühe sõnaga, minul, vanal käsnal, pole end sugugi vaja nooremate hulka toppida ja nii edasi, aga vaadake Jorhi, kelle auks ja iluks me siin täna oleme kokku tulnud — kes võis arvata, et sellest tedretähelisest vigurist niisugune asi saab! (lk 220)
    • Oskar Luts, "Suvi I ja II. Pildikesi noorpõlvest". Tallinn: Eesti Raamat, 1987, 8. trükk


  • On võimatu kirjeldada joovastust, mida tundis Martine, laskudes sooja, aromaatsete sooladega lõhnastatud piimvalgesse vette... Ta oli õnnelik, tundes, kuidas värinad jooksid üle ta käsivarte, õlgade, selja... [---] Vanni email oli nii sile-sile, vesi nii mahe-mahe ja äsja pakendist vabastatud seep andis pärlmutritaolist vahtu... käsn helkles roosades ja taevassinistes toonides ... Piimjast kuplist langes pehmet valgust vannitoa igasse nurka. Martine küüris hoolikalt iga oma keha väiksematki õnarust, tarvitas seepi, pimsskivi, harja, käsna ja kääre. Proua Donzert hüüdis juba talle alumiselt korruselt:
"Martine, nühid endal naha maha... Aitab juba!"
  • Elsa Triolet, "Roosid järelmaksuga", tlk Immanuel Pau, 1962, lk 29-30



  • Naist ajas tagant ülestunnistamispalavik, mis sundis teda looriserva kergitama ja kohutas, niipea kui keegi liiga tähelepanelikult kuulas. Ikka ja jälle võttis ta tohutu käsna ja kustutas kõik öeldu, seda täiesti eitades, nagu oleks segadus iseenesest kaitsekeep.
Kõigepealt kutsus ja meelitas ta su oma maailma; siis ummistas kõik vahekäigud, ajas segamini kõik kujutlused, justkui tahtnuks ta jälitajad maha raputada.
  • Anaïs Nin, "Spioon armastuse majas", tlk Anne Allpere, 1993, lk 8