Kannibalism


  • Aga mingeid inimsööjaid ei paistnud.
"Haa, nad on minema hiilinud ja varitsevad," arvas Pipi. "Või istuvad ja veerivad kokaraamatust, kuidas nad meid peaksid valmistama. Ja seda ma ütlen, et kui nad mind hautatud porganditega serveerivad, ei andesta ma seda neile iialgi. Ma jälestan porgandeid."
"Uh, Pipi, ära räägi niiviisi," ütles Annika ja väristas ennast.
"Ah soo, sina ka ei salli porgandeid? Nojah, olgu kuidas on, nüüd peame telgi üles lööma." (lk 162)
  • Astrid Lindgren, "Pipi Pikksukk", rmt: "Pipi Pikksuka lood". Tõlkinud Vladimir Beekman. Tallinn: Eesti Raamat, 1999, 4. trükk
  • Liha lehka oli metsaaluses vinetuses ja sealt see Miia edasi seletaski, et üks noor prosaist on hirmsasti elutõe vastu eksinud. Kõrbeval inimlihal olevat väljakannatamatu hais, prosaist aga lasknud kannibalidel lõkke ümber mitu tundi filosoofilistel teemadel vestelda. Ei saanud mina aru, kes seal keda sõi, ja juttu polnud ka lugenud.
Miia veel imestas, et olen nii halvasti kursis uuema proosaga.