• XXVI. Need ihad, mis täitumata jäädes ei põhjusta valu, pole hädavajalikud, vaid kätkevad endas kergesti tõrjutavat soovi juhul, kui näib, et neid on raske saavutada või et nad tekitavad kahju.
  • XXIX. Ihadest on mõned loomulikud ja [hädavajalikud, mõned loomulikud ja] mittevajalikud ning mõned pole ei loomulikud ega vajalikud, vaid tekivad kõigest tühja arvamuse tulemusena.
    • Epikuros, "Peamised arvamused" ("Peamised arvamused. Ütlused", tlk Kaarina Rein, Akadeemia 5/2013, lk 771-781)
  • Iha on alati poliitiline. Sellega mõeldakse enamasti midagi halba. Programmeeritud, rõhumisele kaasa töötavaid fantaasiaid, ideoloogilist teadvuseuuristust, isanda-orja suhteid. Mina pidasin oma iha poliitiliseks kõige paremas mõttes: nimelt hakkas ta tõsiselt tööle, keha lülitas end sisse ainult healoomuliste, empaatiliste poliitilis-moraalsete objektide puhul. See toimus pigem refleksioonieelselt, verbaalne "mina" ei pidanud midagi valima. Keha ütles "go!", ja ma gratuleerisin ta eetilist maitset.


Issand, oh halesta mino henge
palava lätete vägevät iha,
halesta ahastust tundva henge
hullude mõtete mõtsikat viha.
...
Alasti naiste ning hoorte perrä
kisop mo himo; kõik tii viivä sinnä
värati mano, kon sivvo om kerrä
tõmmanu ennäst, et valvata linnä.


KirjandusRedigeeri